Maist septembrini on Tartu invatakso kasutajate hulk iga kuu kahekordistunud. Tänu taksole on mõnigi liikumispuudega või pime inimene külastanud pikkade aastate järel oma haiget või eakat sugulast, käinud lähedase sünnipäeval või perekonna hauaplatsil, pääsenud hõlpsamini poodi ja arsti juurde. Invatakso töötab nii hädavajaduse kui inimväärikuse heaks. Kahjuks takistab enamikes omavalitsustes selle teenuse rakendamist rahapuudus.

Taksoteenust tellib linn

Mati Mark kinnitab, et invataksoteenuse sisseseadmisel on hea tahtmisele lisaks tarvis selget kalkulatsiooni: kui suur tuleb teenuse omahind ja kes selle eest maksab. Tartus tellib taksoteenust linn. Raha laekub linnavalitsuselt, sotsiaalabiametilt ja sõitjatelt.

Mati Margi sõnul ei tule takso veel ots otsaga kokku. Osalt seetõttu, et käivitamiskulud, sealhulgas raadiosidega dispetsheriteenistus läks kavandatust kallimaks. Dispetsheripunkti võinuks asendada üksainus mobiiltelefon, märgib Mati Mark, ja see olnuks odavam. Ent kuidas oleks invakeskus saanud hoida raha kokku dispetsheripunkti pealt, mis annab tööd kolmele puudega inimesele?

Mistahes soodustus toob kaasa küsimuse, kellele seda jagada ja kui palju. Mati Mark sõnastab tartlaste põhimõtte: "Takso kasutamise kord peab võimaldama sõita võimalikult paljudel, vältida tuleb püsiklientide väljakujunemist."

Sõitja tasub Tartus kilomeetri eest 1 krooni, üle limiidi sõites aga 6 krooni, mis on invatakso kilomeetri omahind. Esialgu kehtis kroonine hind 20 kilomeetri kohta kuus ja ainult linnasõitude korral. Puuetega inimesed soovisid aga sõita ka linnast välja: suvilasse, kalmistule, isakoju. Otstarbekam tundus arvestada sõidukordi soomlaste eeskujul.

Vaja oleks vähemalt kahte invataksot

Heldur Otsa, Tartu Liikumispuuetega Inimeste ühingu juhatuse esimees: "Ka puuetega inimesi on mitmesuguseid- kes on lapsest saadik puudega, kes saanud viga avariis või vettehüppel. Mõni on elule alla andnud, mõni juhib lamavas asendis mitut firmat." Nii võis takso päev otsa olla ühe inimese kasutuses, kes sõitis tööle, poodi, suvilasse, sauna kolmesaja krooni eest päevas, lugedes seda üheks sõidukorraks. Praegu arvestab taksodispetsher ühe sõidukorrana sõitu punktist A punkti B ja tagasi. Edasi-tagasi sõite võib soodushinnaga teha viis korda kuus, kusjuures tagasi ei pea sõitma samal päeval. Erandina saab kindlaksmääratud raviprotseduuridele sõita soodushinnaga sagedamini kui viis korda kuus.

Tartu invatakso on sotsiaalministeeriumi pilootprojekt. Aasta lõpuks peab AS ITAK esitama sotsiaalministeeriumile hinnangu, kas Eesti jõuab sellist teenust osutada.

"Võimalik, et selline teenus on Eestile siiski veel liiga kallis," arutleb Mati Mark. Invatakso ühe kuu omahind tuleb tänavu 20 000 krooni. Sellest 6000 krooni kannab ITAK iga kuu üle takso omanikule Tartu Invatakso Fondile uue takso osturaha kogumiseks. Ka teisel taksol oleks Tartus tööd küllalt, tipptunnil on Fordi väikebussi graafik tellimusi tihedalt täis. Mati Mark lisab, et Helsingis töötab ööpäev läbi 120 taksot. Meenutagem siinjuures, et ka tavalisse Lääne linnaliinibussi saab sisse sõita ratastooliga.

ANU JõESAAR