IRL tahab piitsa ja präänikuga valdu liita

Tubli Eestimaa vald võiks olla Hiiumaa-suurune, leiab suurejoonelist haldusreformi kavandav regionaalminister Siim-Valmar Kiisler.

Räägime vaesest tädi Maalist Kükametsa külas. Seal on juba kinni pandud pangakontor, kool ja postkontor. Nüüd tuleb regionaalminister ning hakkab rääkima, et kaotame valla ära, sest seal elab alla tuhande inimese…

Vald ei kao kuhugi, ja kui vaadata valdade ühinemiskogemusi, siis pole ühinenud valdades vähenenud ka vallaametnike arv. Küll aga suudavad nad suurema elanike arvu puhul paremini spetsialiseeruda, paremat tööd teha, paremat teenust pakkuda.

No millise parema teenuse siis tädi Maali saab, kui ta vald ühineb?

Kui kolmes suhteliselt kehvas vallas on näiteks kolm ametnikku, kes tegelevad iga asjaga natukene, siis kolme valla peale kokku tuleb üheksa ametnikku, kes saavad enda valdkonda enam süüvida alates kas või bussiliikluse korraldamisest. Pealegi on kolme valla jõude ühendades võimalik palgata ka pädevamaid ja kõrgemat palka ihkavaid inimesi. Praegu üritatakse seda küll palju teha valdade koostöös, aga paraku see ei õnnestu.

Inimesed ikka muretsevad hullupööra, et kui vald ühineb, siis on vallamajja senise viiesaja meetri või viie kilomeetri asemel hoopis 25 kilomeetrit.

Kõikjale, kus varem olid vallavalitsused, peab ühinemise järel jääma teeninduspunkt. Inimene peab kõik oma asjad saama ajada sealsamas kus varem. Paljud arvavad, et kui vald on väiksem, on ta inimesele ligemal, tuntakse kõiki vallaelanikke isiklikult ja suudetakse neid rohkem aidata. Mina aga väidan, et just suurem ja tugevam vald suudab elanike huve enam kaitsta. Võrrelge kas või toetusi, mida jaksavad maksta suured omavalitsused, ja toetusi, mida maksavad väikesed. Suurtel on võimalik saada ka enam eurotoetusi, sest neil on oskust taotluste kirjutamiseks ja raha omafinantseeringuks. Väikese eelarvemahuga jäädaksegi tegema vaid väikseid asju.

Paljud arvavad, et kui vallad ühinevad, jääb järele vähem ametnikke ja hoitakse kõvasti raha kokku. Kas ametnikke ikka jääb vähemaks?

Raha, mis kulutatakse omavalitsuse ja ametnike tarbeks, ei vähene, küll aga tehakse selle raha eest enam ja paremat tööd, näitavad ühinenute kogemused. Kasvab efektiivsus, on enam ajusid, suutlikkus on suurem, kvaliteet parem…

Aga meil on alla saja ja mõnesaja elanikuga valdu, alla tuhande elanikuga on 35 valda. Loomulikult on nad tublid ja püüavad anda endast parima. Aga kui ikka valla elanike arv  on väiksem kui korteriühistu elanike arv, siis on võimatu tippspetsialiste palgata.

Kui suur peaks olema tubli ja suutlik vald?

On ka väikseid, kes saavad hakkama, ja suurte hulgastki võib leida pusserdajaid…

See on poliitiliselt korrektne jutt, aga kust ikka läheb piir?

Minu isikliku arvamuse järgi on mõistlik minimaalne valla suurus Hiiumaa-suurus, seega umbes 10 000 inimest.

Ka 5000 elanikuga vald on siis liiga väike?

Arvan, et tal on raske. Vaadake Järvamaale tekkinud Türi valda, vaadake, kuidas on muutunud väiksemate valdade suhtumine ühinenud Türi vallasse. Nüüd vaadatakse Türi poole üles, et näe, Türi on suur, on tugev.

Samas hämmastas mind Setumaa valdade suhtumine ühinemistoetuse summadesse. Näiteks Mikitamäe väidab, et ühinemistoetus suuruses 2 miljonit krooni pole nende jaoks piisav, see on väga väike summa. Aga nende eelarve on tänavu 20 miljonit. Seega kümme protsenti eelarvest, riigi jaoks oleks see 9 või 10 miljardit krooni. Ja ikka vähe… Samas toetavad nad turismi kõigest 20 000 krooniga, aga 2 miljonit on vähe.

Kas ühinemisraha pole ületähtsustatud? Kas ühinetakse raha saamiseks või selleks, et inimestel oleks parem?

Eks ühinemine iseenesest maksab. Näiteks mingi senini ääremaine tee muutub ühinenud vallas keskseks ja on vaja kiirelt korda teha. Aga ühinejate pearaha suurendamisest olulisemaks pean seda, et riik hakkas ühinenud valdasid riiklike investeeringute puhul reaalselt eelistama. Ka praegu on see seaduses sees, aga seda pole sisuliselt täidetud.

Viimastel aastatel on omavalitsuste eelarved kasvanud aastas kahekohaliste protsentide võrra ning see on tekitanud maal hea elu illusiooni ja lükanud ühinemised kaugemale.

Aga nüüd on raskem aeg, äkki innustab see enam ühinema?

Selge, et eelarve kahekohalisi kasvuarve ei tule. Ja raskemal ajal saavad ühinemise pussid ehk ka valdadele selgemaks. Kui rääkida väikeste valdade juhtidega, siis nende sõnum on: saame oma eluga väga hästi hakkama, on ainult üks probleem – nimelt riik andku meile rohkem raha.

Kas see pole kerjuse mentaliteet? Ise teenimise asemel ajada käsi pikale: riik, kärista pappi?

Kahjuks ei mõtle vallavanemad liiga palju ei ettevõtluse edendamisele ega töökohtade loomisele. Tegeldakse pigem tagajärgedega, et lapsi jääb koolis vähemaks, et postkontor pannakse kinni, pood pannakse kinni. Inimene aga läheb eelkõige sinna, kus on tööd. Omavalitsused peaksid hoopis enam mõtlema, kas nende kandis on piisavalt hästitasustatud töökohti, korralikku infrastruktuuri. Rahvamaja on vajalik, aga kui pole kohta, kuhu ettevõte saaks tootmise püsti panna, pole ka rahvamajal varsti mõtet. Rahvamaja ettevõtjaid kohale ei too, küll aga toob ettevõtja kohale rahva ka rahvamaja jaoks. Paraku väikevaldades nii ei mõelda, seal pole jõudu ja oskusteavet, et nii mõelda.

Kas vallavanem, kes ei suuda töökohti luua, peaks siis tagasi astuma?

Tuleks oluliselt enam mõelda sellele, kuidas ikkagi tuua valda elama rohkem rahvast. Oleme pikka aega rääkinud, mida teha, et inimesed ei läheks ära. Aga niikaua kuni rääkisime, läksidki inimesed maalt ära. Nüüd on vaja teistpidi mõelda, mõelda nagu müügimees: mida ma teen, et inimesed tuleksid siia? Aga tagajärgede näitamine ja käe riigi poole sirutamine, et andke raha juurde… See pole õige mõtlemine.

Kaks kolmandikku Eestimaa valdu on väiksemad kui 3000 inimest. Kuidas te neile ikkagi selgeks teete, et vaja oleks ühineda?

Selleks on vaja poliitiliste jõudude laiemat kokkulepet. Väikeste valdadega maakondades olen omavalitsusjuhtidega rääkides kuulnud, et seal on mõnes mõttes isegi kergem kolme või enama kaupa liituda. Sest kahe kaupa liitudes algavad emotsionaalsed probleemid – alates sellest, kumma valla nimi jääb alles. See on tihti suur psühholoogiline takistus, mis segab ühinemist. Uhkuseküsimused ja identiteet on kindlasti väga tähtsad, aga suurem ühinemine aitabki ehk probleemist üle. Ja kindlasti tuleks teha tugevad osavallad. Osavald, nagu ka näites linnaosa, võimaldab ka suurema kogumi sees alles hoida oma identiteeti ja ka halduskogu kaudu oma häält enam kuuldavaks teha.

Kuidas te ikkagi kavatsete valdu ühendada, kas üksnes veenmise ehk präänikuga või läheb käiku ka piits?

Senised reaktsioonid valdade ühendamise kavadele ei tõsta just eriti tuju. Ja vahatahtliku ühinemise kõrval on tõesti õhus küsimus, mida teha nendega, kes jonnivad ühinemise vastu ja samal ajal jäävad oma arengus ühinenutest aina enam maha. Selge on, et mingil ajal peab riik hakkama vastu võtma olulisi, ka karme otsuseid. Lõpmatuseni ei saa ju kesta olukord, kus näiteks haridusministeerium peab koolivõrgu küsimustes pidama läbirääkimisi enam kui kahesaja partneriga. See on maksumaksja jaoks juba meeletu kulu. Muuseas käisin Lätis vaatamas nende haldusreformi käiku, kus enam kui viiesajast omavalitsusest jääb järele veidi üle saja…

Kas jõuga või veenmisega?

Anti tähtaeg vabatahtlike liitumissoovide avaldamiseks. Kes tähtajaks soovi esitasid, saavad ühinemistoetust. Aga need, kes tähtajaks ei reageerinud, ühendatakse kohustuslikult ehk jõuga. Ja toetust neile ei tule.

Kas ka Eestis võib tulla Läti piitsa ja prääniku süsteem?

Minu erakond IRL toetab seda, aga üksi me seda teha ei saa. Oleme kutsunud kõigi parlamendiparteide esindajad töörühmaga ühinema. Loodan, et raskete aegadega kaasnev kainenemine võimaldab teha raskeid, kuid väga vajalikke otsuseid.

Eelmise suurejoonelise haldusreformi – nn Tarmo Looduse kava – laskis kaks sammu enne teostumist õhku Reformierakond. Kuidas vältida selle stsenaariumi taaskordumist?

Loodan, et keegi ei ütle haldusreformile “ei” vaid populismist lähtudes. Kõik parlamendierakonnad saavad ju aru, et vajame suuremaid ja tugevamaid omavalitsusi.

Teised parteid vastu

•• Eestis on 227 kohalikku omavalitsust – 33 linna ja 194 valda. Neist kolmekümne viies on vähem kui tuhat elanikku. Alates 1996. aastast on pikkade ja vaevaliste läbirääkimiste tulemusena suudetud ühendada 21 omavalitsust. Praegu ei poolda parlamendierakonnad regionaalministri plaani kasutada valdade liitmiseks jõudu, kui vabatahtlikkusest ei aita.

•• “Kiisler eksib rängalt, käsitledes omavalitsusi riiklikena, mida saaks poliitilise mõju kehtestamise eesmärgil sunniviisil liita või lahutada, see on põhiseadusvastane,” leidis Tarmo Mänd Rahvaliidust.

•• Roheline Valdur Lahtvee ei pea sundliitmise plaani mõistlikuks. “Ühinemine peab toimuma vaid alt üles,” rõhutas Lahtvee. Sotsiaaldemokraat Kalvi Kõva sõnul lõhub sundliitmine toimivat süs-teemi ja nõrgestab maakondi.

•• Reformierakondlane Urmas Klaas tunnistas, et väikeste omavalitsuste liitumine on vajalik ja möödapääsmatu. “Hoiatan aga sunniviisiliste ja mehaaniliste “abielude” eest, mida sõlmitakse ametnike tarkusest,” lisas Klaas.