„Ajalugu on näidanud, et idapoolse suure naabri agressiivsete plaanide ja nende teostamise (anneksioon, inkorporeerimine, okupatsioon) korral pole Eesti saanud loota Kesk-Euroopa riikide toetusele,” põhjendas 20. augusti klubi liige Rein Veidemann. Ta meenutas, et 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate algul oldi varmad toetama Balti riikide jäämist agoonias Nõukogude Liidu koosseisu Saksamaa taasühendamise nimel.

„Alles tähistasime kolmveerand sajandi möödumist Molotovi–Ribbentropi pakti ja selle salaprotokolli sõlmimisest. See viis 1940. a Soome Talvesõtta ja meid riigi kaotuseni. Augustis 1989 ähvardas Moskva Balti rahvaid hävinguga. Seesugust retoorikat on erinevate tegelaste suust nüüdki kuulda,” rääkis Veidemann ja meenutas, et Leedu ja Läti said iseseisvuse taastamisel tunda ka verist vägivalda.

„Ei tahaks, et minu, minu lapse ja lapselapse eluajal tuleks taas seista silmitsi selle [iseseisvuse] kaotamise võimalusega. See on ikka õudne küll, et rahvusvaheline õigusruum, mida pärast Teist maailmasõda aastakümneid üles ehitati ja millele Eesti ja teised Balti riigid oma iseseisvuspüüdlustes toetusid, enam ei kehti. Lepingud murtakse ja hüljatakse. Kehtivaks tunnistatakse ainult jõud,” rääkis Veidemann.

„Ma ei tee illusioone, et ühel või teisel avalikul pöördumisel võiks olla konkreetne mõju. Aga kui juhtub kujuteldamatult halvim, siis ei tahaks, et mõni järelpõlvest küsiks süüdistavalt: „Miks te ei hoiatanud ega teinud midagi?” Igal juhul pole minu allkiri ajendatud hirmust ega paanikast. Mind ajendas selleks vastutustunne.”