Isikuvabadus seab meediale piirid

 (8)
Isikuvabadus seab meediale piirid
Priit Simson

Prantsusmaal peab lapse pildi avaldamiseks kirjaliku loa saama Allika avaldamisest keeldumist toetab Euroopa Kohtu lahend
Täna Eesti Televisiooni meediakonverentsil esineva Euroopa Nõukogu meediaeksperdi Frédéric Gras’ sõnul on iga prantsuse ajakirjanik mõne loo pärast kohtusse kaevatud, kuid säärase asja puhul nagu Eesti nn kotletijuhtum see ei ähvardaks.

Teie teema seminaril on inimeste õigused meedia vastu. Kuidas võivad need ajakirjanduse tööd takistada?

Näiteks on inimesel õigus ajakirjandusvabadust piirata, öeldes, et ei luba oma eraelust kirjutada või lehte pilte panna. Nii saab üksikisik otsustada, kas ja kuidas uudiseid tehakse.

Kas see puudutab tavalisi inimesi või poliitikuid?

Jah, muidugi saab poliitik öelda, et ei taha, et ajakirjanik temast kirjutab, sest on temast enne halvasti kirjutanud. Aga ka üksikisik, näiteks lapsevanem, võib öelda, et ei taha, et mingi koolis toimuva sündmuse puhul on lehes tema lapse pilt.

Näiteks Prantsusmaal on palju juhtumeid, kus inimesed annavad rahasaamiseks lehti ja ajakirju kohtusse, kui nende laps lehes näiteks grupipildile on sattunud.

##Kui privaatne on eraelu Prantsusmaal?

Igaühel on õigus eraelule. Kui sa ei taha, ei tohi midagi sinu eraelust – pilte või teksti lehes ilmuda. Eraelu puudutab intiimsusi ja kõike, mis jääb avalikust või ärielust välja. See tähendab inimese pereelu, armuafääre, seda, mida sa teed ja kus elad, hobid – kõik on eraelu.

Samal teemal:

Kas ka eraisik võib kuidagi meediat kuritarvitada?

Isikuõigustega võib seda teha. Näiteks mõni kuulsus müüb oma pildi või räägib endast raha saamiseks ühele väljaandele, aga teise väljaande annab kohtusse isikuõiguste rikkumise eest, kui see teda puudutavat kajastab. Ja nii võib veel kohtus võita ka. Aga kui tegemist on mingi avaliku üritusega, siis seda peaks saama kajastada, eriti kui kohal on avaliku elu tegelased, kuulsused. Nende elu on ju suures osas avalik.

Kuidas ajakirjanik eraisikuid kuritarvitab?

Kui avaldab laimu või kuulujutte. Aga meediavabadus on oluline põhimõte ning demokraatia tagamise viis. Võib olla erandeid reeglitele, aga väga täpseid, sest muidu poleks see enam vabadus. Nii et meediavabadus peab olema, aga ajakirjandus peab olema vastutusvõimeline, kontrollima allikaid ja fakte.

Eestis oli juhtum sülitavast kelnerist ja ajakirjanikust, kes keeldus oma allikat avaldamast. Kas ajakirjanik käitus õigesti?

Ajakirjanikul on õigus allikaid mitte avalikustada. See on otsustatud Euroopa kohtukaasuses Goodwin Suurbritannia vastu.

Aga kui kaitstav allikas on toime pannud kriminaalkorras karistatava kuriteo?

Erandina võib allika avaldada siis, kui see on ainus viis infot saada, kuritegu peatada, ennetada näiteks terrorismi või raskete kriminaalasjade puhul. Aga selle juhtumi puhul see nii polnud. See võib olla naljakas lugu, aga mitte terrorism, nii et allikate avaldamine pole kohustuslik. Euroopa Kohus ei pea kotletile sülitamist väga tõsiseks kuriteoks.

Milline on tänapäevane tsensuurivorm?

Enesetsensuur ajakirjaniku poolt. Seda seepärast, et mitte õigusmõistmise hammasrataste vahele jääda. Näiteks ei avaldata mingit materjali, sest see oleks liialt riskantne. Põhiline on teada, kust läheb piir meediavabaduse ja isikuõiguste vahel. Ja lõpliku joone tõmbab kohtunik, kui asi kohtusse jõuab.

Kui palju Prantsusmaal ajakirjanikke kohtusse antakse?

Üldiselt arvan, et iga ajakirjanik on veetnud päeva kohtus, kus tema vastu algatatud kohtuasja arutatakse. Kas siis pildi, teksti, laimu, solvamise, eelarvamuse tekitamise või eraelu rikkumise pärast.

Mida te BBC ja Briti valitsuse Iraagi-tülist arvate?

Selles asjas on palju salastatud andmeid, kõik paistsid valetavat, nii et päris raske on tõde leida. Aga kui on valesid, tuleb tõde otsida ning seda erinevatest allikatest kontrollida. Olla kindel selles, mida avalikkuse ette lased.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare