Raja talu pererahval olid tol hommikul käed-jalad rabelemist täis. Ikka hoiti köögiaknast viimaseid päevi tiinel Maiase nimega lehmal silm peal, et poegimisele appi tormata. Kell küm-me hommikul oligi aeg käes. Tubli Maias lasi aga vaid pisut-pisut pererahval lükata-tõmmata. Maiase õde, kel nimeks Musirull, noogutas heatahtlikult tähtsat toimingut vaadates. Musirull ise on viiekordne ema. Ja nüüd ka neljakordne tädi tagatipuks.

Raja talus on Itaalia iluduste perenaiseks Tiiu Muulmann koos kolme poja Toomase, Tõnise ja Taaviga. Rääkimata tütar Triinust. Kenade nimedega pere isa, samuti põllumees, läks, nagu eesti mehed ikka, südamehäda tõttu teispoolsusesse. Põllumees leiti põllumaa veerelt, meenutab Tiiu. Tema pere hoole all on lisaks piemontidele ka maatõugu veiseid ja kenakene piimakari. Rääkimata Mutri-Villust.

Autosid parandav kass

Mutri-Villu on kiisu, kes teeb imet. Kord parandanud Toomas vana ZIL-i. See ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Närv oli must hetkeni, mil kass autost mööda kõndis … ning imekombel sai ZIL korraga hääled sisse. Nii kass nime saigi. Ja nüüd, kui tehnilist abi vaja, kutsutakse ikka Mutri-Villu masinaid kaema. Tundub, et parandamine laabubki paremini.

Aga näib, et Maiasele ja Musirullile see muu jutu tegemine ja teiste loomade eelistamine ei meeldi. Teevad häält ja Musirull lükkab lausa ninaga vaatajaid Maiase vastset vasikat kaema.

Piemontide lugu algas Raja talus sajandivahetuse paiku, mil tuttav seemendustehnik soovis oma loomadest loobuda. Tema oli Musirulli saanud tänu hoolikale tööle, mis algas Itaaliast saabunud spermatilga sihipärasest kasutamisest. Praeguseks on toonaste lehmade järeltulijail juba 75–95% piemondi verd. Ja sajaprotsendilise piemondi sünd pole enam mägede taga. Kui vaid Itaaliast spermat tuleks, unistavad Muulmannid. Sest sugulasi lõpmatuseni omavahel paaritada ei saa. Praegu on nende karjas kuusteist itaalia tõugu veist.

Loo peategelased Maias ja Musirull on aga rändurid. Neid muudkui kutsutakse näitustele. Eriti Musirulli kui rahvale näitamiseks sobilikult sõbralikku ja Eestis haruldast looma. Küll Tartusse, siis jälle Luigele. Ei pererahval ole aega kaasa minna, aga ega vaja olegi. Nii rahulik loom ju, kannatab uudistajate takseerimise ära küll. “Aga kui viimaks koju saab, siis on ikka natuke solvunud moega, et me ta nii ära saatsime,” räägib pereema Tiiu.

Piemontidest pole pererahval seni suuremat kasu olnud, kui silmailu ja diplomid välja arvata. Nad on lihaveised, aga kui tapateema üles võtta, vaatab pererahvas kõrvale. Musirull ja Maias on nii hinge külge kasvanud. “Kohe kuidagi ei raatsi,” ütleb Tiiu, hell pilk silmis. “Möö,” lisab nõusolevalt kolme tunni vanune vasikas.