Ivan Orav – 95!
“Kohe, kohe!” kostab seest. “Kannatust, ma ei jõua nii ruttu!”
Hetke pärast lüüakse uks siiski valla ning Ivan Orav tunnistab tulijat.
“Palju õnne...” alustab Rüütel ja sirutab astreid sünnipäevalapse poole.
“No mistarvis sa neid lilli siia vedama hakkasid!” pistab Orav vahele. “Kas mul aias sihukesi vähe? Iga päev peksan teisi kepiga puruks, jäävad ju jalgu, kuku veel lillerisu pärast pikali!”
“Ingrid saatis,” seletab Arnold. “Aga minu poolt...” Ta otsib kotist pikliku, ajalehepaberisse keeratud paki ning ulatab Oravale.
“No see on teine asi,” leebub sünnipäevalaps. “Mine pane ise lauale. Mul on veel köögis õiendamist. Klassiõde Linda Viiding tuli küll appi, aga näe, ikka ei jõudnud õigeks ajaks.”
“Ma tulin meelega sutsu varem,” kõneleb Rüütel. “Saab varem võtma hakata, muidu jääb öö peale. Mis see sügisene õhtu on, rüüpad klaasikese, hammustad peale ja ongi pime.”
“No sa võid ju ööseks jääda!” arvab Orav. “Alati oled jäänud. Sa tead küll, kus ma välivoodit hoian.”
“Ei, ei, Ingrid ütles, et olgu ma punkt kell kaksteist kodus,” räägib Arnold, korgib oma kingituse lahti ja valab klaasi nii kolme sõrme jagu. “Tere, Linda!” ütleb ta kööki astudes.
“Ah näe, Arnold!” tervitab Linda Viiding vastu. “Ära praegu siia tule, siin on kõik praehaisu täis. Minge teie, mehed, pealegi elutuppa, küll ma siin ise õiendan. Pole vaja mul siin jalus olla. Minge hakake jooma!”
“Kui sa arvad...” kõhkleb veel Orav, aga Arnold haarab vanal sõbral küünarnukist ja sikutab toa poole, öeldes:
“Tule pealegi, sinust nüüd seal abi, koperdad ainult oma kepiga. Linda on nii tragi, küll ta tuleb ise ka toime. Tule, tule, no kuidas ma joon üksi nagu hunt?”
“Hää küll,” arvab Orav, aga istuda ei saa, sest juba kõlistatakse jälle ukse taga. Ivan läheb avama.
“Oh sa pühade vahe, jälle astrid!” kostab ukselt. “Viska need sinna Arnoldi omade juurde... Just, kapi peale, las olla seal. Jah, aitäh, see kulub ära, see vii lauale. Astu edasi! Mis sa neist kingadest kisud, mul siin jahedad põrandad!”
“Ei, ei, kuidas ma ikka kingadega,” kostab esikust Savisaare hääl. Viivu pärast astub sokkis Edgar elutuppa ja teretab viisakalt.
“Söögialust võtad?” küsib Rüütel ja valab vastust ootamata välja.
“Ma tõin ise ka ühe,” seletab Savisaar ja võtab klaasi vastu. Orav tuleb see aeg köögist, käes purk marineeritud männiseeni.
“Võtame seni neid, kuni praad valmis saab,” õpetab ta.
“Nooh, need on ju kõige paremad!” muheleb Savisaar, võtab ühe seene kahvli otsa, rüüpab, hammustab peale ja vangutab pead, justkui ei usuks, et selline õnnis ja ilus elu päriselt olemas on.
“Õlut tegin kah vaadi jagu, see on verandal,” räägib Orav. “Kes tahab, läheb ja laseb. Mina istun natuke, ma olen juba nii vana mees, et jookske ise, mina ei jõua teid teenindada.”
Aga juba on jälle keegi ukse taga ja laseb kella.
“Mine sina, Savisaar, sa noor mees,” arvab Rüütel. “Las Ivan istub.”
Savisaar lähebki avama, samal ajal kui Rüütel ja Orav kiiresti ühe “pisikese” teevad.
Sedapuhku on tulijaid päris palju. Kõige ees seisab suure astrikimbuga Mart Laar, tema kõrval naeratab kepile toetudes Lennart Meri. Kõige taga niheleb veidi häbenev Juhan Parts. Tema on vana sepa juures esimest korda ja tunneb kerget piinlikkust selga aetud musta ülikonna pärast, samal ajal kui teised külalised kõik mugavates kampsunites ja vammustes tulnud on. Aga see kohmetus läheb tal kiiresti üle, juba on pintsak nagisse riputatud ja Parts istub trakside väel, klaas peos ning seen näpu vahel.
“Laar, sa oled uksele kõige lähemal, ole kena mees, vii need lilled sealt kapi otsast üldse õue,” palub Orav. “Muidu hakkavad veel pimedas pähe kukkuma. Pane sinna kuuri juurde, vooliku kõrvale. Võta enne üks tuisutops ja käi ära, kallis laps!”
Laar teeb oma tuisutopsi ja siis kindluse mõttes ühe veel ning läheb õue. Samal ajal saab ka moorpraad valmis. Linda Viiding pistab pea elutuppa ja hüüab:
“Tulgu nüüd keegi ja aidaku siga ahjust välja võtta, ega mina, vanainimene, ometi sellist elukat tassida jaksa!”
“Poisid!” annab Meri märku. Savisaar ja Parts tõttavad kööki ja naasevad sealt kahe suure vaagnaga. Ühel kõhutab kenasti läbiküpsenud põrsas, teine on pilgeni täis kuldpruune ahjukartuleid.
“Sina ikka oskad!” kiidab Meri. “Muidu viimasel ajal kiputakse pakkuma ainult veini ja krevette. No kuidas sa selliseid sööd?”
“Seal polegi midagi süüa,” lööb Savisaar käega. “Urgitse tükk aega, lõpuks saad ainult näpu otsaga roosat liha, nagu oleks ninast tatti võtnud. See on külalise narrimine!”
“Mina olen vana kooli inimene, mina neid uusi kombeid üldse ei tea,” seletab Orav. “Terve elu on sünnipäevadel sealiha ja kartuleid söödud, mis ma nüüd ikka enne surma veel moodi taga ajama hakkan.”
“Hoidku selle eest,” arvab Rüütel, valab endale näost õhetades veel ühe pitsi, laadib taldriku head-paremat täis ja sosistab Oravale:
“Välivoodi on ikka vanas kohas?”
“Ikka!”
“Väga hea!”
