Tänan kõiki, kes minu tervise pärast muret tundsid. Kinnitan teile, et kummaline roidumus, mis mind suvel tabas, on möödas. Ei teagi, mis mul täpselt viga oli, võib-olla oli tõepoolest õigus nendel, kes kinnitasid, et palava ilmaga ülikonna all pikka aluspesu ja villast vesti kanda on vanainimese tervisele kahjulik – kuumeneb üle. Olgu, kuidas on, praegu olen ma igatahes taas suurepärases vormis ja annan teada, et otsustasin oma majas avada tasuta velskripunkti.
Sest armas aeg, mida ma kuulsin – hambaravi eest tuleb inimestel edaspidi terve varandus lauale laduda! Issand halasta, no küll ikka nööritakse rahvast! Mina pole muidugi mingi peenike tohter, aga vähemalt valutava hamba välja kaksamisega sai ennevanasti hakkama iga sepp. See oligi maal sepa töö! Nii et ma otsisin kuurist jälle oma suured tangid, peitli ja sepahaamri välja, hõõrusin prillid ka liivapaberiga üle, et kogemata valele hambale kallale ei läheks, ja ootan nüüd kundesid. Selge see, mingeid plomme ma panna ei oska, aga purika välja sikutamine pole probleem. Ja selle töö eest ei võta ma sentigi, kõik hädalised saavad abi tasuta.
Kuna ka arstirohud nüüd hirmus kalliks läksid, katsun ma inimesi ka teiste hädade vastu avitada, niipalju kui mõistus lubab. Kõhtu ma kellelgi lõhki lõikama ei hakka, aga viinaga võin üle määrida küll. Ka on mul kodus karurasva, mett, vaiku ja tõrva, mis kõik haigele inimesele omal kombel leevendust võivad tuua. Saun on pidevalt köetud, seal vihtleme tõbise korralikult läbi, siis teeme nõgesevanni ja keedame põdrasamblateed. Iga haiguse vastu ma muidugi ei saa, aga väiksemate hädade tohterdamisega peaks ma ikka toime tulema. Ja jällegi – kõik on tasuta! Kui ikka riik rahvast nülib, siis peab vaesel inimesel olema üks koht, kuhu oma hädadega tulla. Ivan Orava velskripunkt ootab teid!
