IVAN ORAV: Mata mu süda Kentmanni uulitsas...
Küll nad kord tulevad tagasi emakese Eestimaa rüppe, pikast eemalolekust näljased, kasimatud ja kärnas, aga meie ei lausu kadunud poegadele ainsatki paha sõna, joodame neid piimaga ja söödame lillkapsaga, peseme puhtaks nende silmnäo ja lapime rõivad. Iga maalapike on meile vajalik!
Seepärast võite üksnes ette kujutada mu ehmatust, kui ma kuulsin, et ameerika uusasunikud on ostnud endale keset Tallinna asuva Kentmanni tänava! See on ju põline eestlaste ala! Seadsin sammud kohe sündmuspaigale.
Ja tõepoolest! Kunagine tiheda liiklusega tänav, kus autod lõbusalt tuututasid ja tuvid puulatvades oma pesi punusid, oli nüüd korraga täiesti elutu. Uulits oli mõlemast otsast kaljurahnudega suletud ja otse keset kunagist sõiduteed askeldasid kauboikaabudes mehed, mõõtsid maad ning tagusid asfaldisse vaiu, kuna paar neegerorja kurba laulu jorutades kirkaga trotuaari sisse auku kaevasid.
“Mida te teete!” karjusin mina. “Kes teil lubas siin sedasi maanteed lõhkuda!” Kaabudega mehed haarasid vöölt revolvrid ja sihtisid mind, hüüdes ise midagi võõras keeles. Mina muidugi ei lasknud end hirmutada, vaid vibutasin sõjakalt oma keppi. Tükk aega karjusime üksteise peale, kuni viimaks üks meestest sealsamas kõrval asuva, tähelippu kandva hoone juurde läks ning midagi hõikas. Kohe avati väravad ja kindlusest ratsutas välja keegi kõrgem sõjaväelane koos kõhna, kavala näoga mehega, kes tõstis üles oma peopesad, näidates, et tuleb rahus. Panin kepi ära.
“Mida sa soovid, vanamees?” küsis tõlk, kui mõlemad mehed olid minu juurde jõudnud ja sadulast maha tulnud. “Miks sa segad vapraid ameerika pioneere?”
“Närune reetur!” ütlesin mina. “Ma näen, et sa oled eestlane, kes on asunud jänkide teenistusse! Tabagu sind Manittu viha! Aga olgu – küsi sellelt kindralilt, mis õigusega taob ta oma vaiu minu isade maasse, mis on kuulunud eestlastele juba aastatuhandeid!”
“Ameeriklased ostsid selle maa ausalt!” seletas minu karmide sõnade peale tigedalt nägu krimpsutanud tõlk. “Selle maa müüsid neile suur pealik Tugev Ninasarvik ja tema skvoo Habras Maripuu. Aga kes oled sina, vanamees, et sa minuga sel kombel kõneled? Kas sa ei tea, et ma olen USA saatkonna töötaja!”
“Mind hüütakse Targaks Oravaks, vilets uss,“ vastasin mina, “ja ma olen oma rahva seas lugupeetud mees. Ma tahan teada, miks ei lase sinu uued isandad siin kenal tänaval sõita autodel ja kõndida inimestel, nii nagu on ette näinud meie kõigi looja? Ja miks oli neil üldse tarvis seda maad osta? Eks ole siin ruumi nii meie kui ka nende autodele, eestlane ei ole kade, sõitku meie kõrval!”
“Nemad ei sõida siin autodega, vaid otsivad kulda!” seletas räpane reetur irvitades. “Nad teevad siia toreda kaevanduse. Iga ameerika diplomaat saab endale oma väikese maatüki, kus ta hakkab kulda kaevama, ja ka minule pudeneb nii mõndagi. Aga tulevikus ehitavad jänkid siia raudtee, et vallutada kogu lääs!”
”Petlik koiott!” ütlesin ma vihaselt ja vaatasin äraandjale otse silma. “Sinu isandad tahavad segi sonkida minu isade maa ja hävitada kõik lõbusad autokarjad, mis meie tänavatel lõbusalt ringi sõitsid ja tuututasid! Ütle sellele kindralile, et tema mõtted on kurjad! Mina tahan nüüd kohe rääkida oma linna pealikutega ja kuulda, kas nad tõesti on Kentmanni tänava ameeriklastele maha müünud! Ja kui sa praegu mulle valetasid, siis hoia oma nahk! Sest siis kaevatakse välja sõjakirves. Ma olen rääkinud!”
Tõlk sisises kurjalt ja hakkas mu sõnu ümber panema, aga mina keerasin neile selja ning läksin kiirel sammul linnavalitsuse vigvami poole. Juba uksel nägin ma, et siin ei ole õige asi. Habras Maripuu mängis põrandal lebaval puumanahal värviliste puupärlitega, aga Tugev Ninasarvik istus laua taga ja jõi otse pudelist viskit.
“Huh!” ütlesin ma pahaselt. “Öelge, kas see vastab tõele, et te müüsite Kentmanni tänava jänkidele maha?”
“See on tõsi, Tark Orav,” kostis Tugev Ninasarvik pehme keelega. “Nad maksid meile selle eest ehtsa tuliveega! Tule ja rüüpa, Tark Orav! See on imeline jook, mis teeb su lõbusaks ning paneb tantsima! Tule, tule! See jook laseb unustada kõik mured siin maailmas!”
”Pealik, häbi on kuulda sinu suust sellist juttu!” ütlesin mina. “Jänkid on su ära nõidunud! Viletsa tulivee eest oled sa neile andnud tüki meie isade maast! Ja mis kirju praht see veel on, millega su skvoo mängib? Küllap said sa needki Kentmanni tänava eest!”
“Kas nad pole kaunid!” sosistas Habras Maripuu ja lasi puust pärlitel läbi peopesa voolata. “Nad lubasid mulle ka kirjusid rätikuid ja peeglikilde, kui me veel mõne maatüki neile anname!”
“Tark Orav, tule ja joo!” pomises Tugev Ninasarvik peast kinni hoides. “Nagunii ei saa meie jänkide vastu. Neil on kohutavad relvad – tuld sülgavad torud, millest lendavad välja tulised kärbsed, kes hammustavad sind surnuks mitmesaja jala kauguselt! Parem müüme kõik maha, saame vastu imelist tulivett, joome seda ja oleme lõbusad, senikaua, kuni Suur Isa meid ära Parematele Jahimaadele kutsub.”
“See pole pealiku vääriline jutt!” käratasin mina. “Nii kaua, kuni elus on veel kas või üksainus eestlane, ei või ameeriklased Kentmanni tänavat enda omaks lugeda, seda vannun mina, Tark Orav! Sina, pealik, oled oma mõistuse tulivette uputanud! Istu siin, oma skvoo seltsis, sel ajal kui mehed Kentmanni lahingu pärast lahingut löövad! Pane seelik ka selga, Tugev Ninasarvik, sest sinust on saanud naine!”
“Siis sõda on see, mida sa himustad, Tark Orav!” ütles Tugev Ninasarvik kurvalt, tahtis tõusta, kuid langes kohe pingile tagasi, kuna jalad ei kandnud teda. “Milleks valada verd ühe Kentmanni tänava pärast? Kas ei jää meile piisavalt teisi tänavaid ja maju?”
“Mitte jalatäitki asfalti ei ole ma nõus ära andma!” teatasin mina. “Huh! Ma olen rääkinud!” Ja läksin tagasi vaatamata linnavalitsuse vigvamist välja.
Päike oli loojumas, valades oma punaga üle Tallinna iidsed tornid ja kirikud, ning valgustades oma viimaste kiirtega ka kaunist Kentmanni tänavat. Surusin käed taskus rusikasse. Ei, me ei alistu! Jänkid ei saa meie maad!
Läksin kiiresti koju, võtsin tööriistakuurist oma vana hea skalbinülgimise noa, ihusin korralikult teravaks ja seadsin sammud tagasi Kentmanni tänavale.
