IVAN ORAV: Paar sõna tatist
No kas mul on südant inimestele ära öelda, kui nad minu pärast nii palju kulu on teinud, et isegi klambrid lasknud valmistada! Vanale sepale teevad sellised rauast vidinad ikka rõõmu. Ma ise enam küll kuigi palju alasi taga seista ei jaksa, aga paar naela kuus ikka taon valmis.
Nii ma siis lubasin ka Eesti Päevalehele, et kirjutan neile klambrite vahele ühe loo. Telliti lugu maksude teemal. No armas aeg, mis tean mina, vana inimene, enam maksudest! Minu pärast olgu see tulumaks 26 või 20 või kas või 90%, minul pole sellest enam sooja ega külma. Mina saan pensioni. Natuke raha on vanast ajast ka kõrvale pandud, seda käin aeg-ajalt soost välja kaevamas. Selles mõttes peab kõiki parteisid kiitma, et soid kuivendada ei luba nendest keegi. Vene ajal oli see kohe hirmus, kogu aeg käis üks maaparandamine, ikka ainult selleks, et saada kätte Pätsi ja õndsa Nikolai ajal sohu peidetud kuldrahasid. Iial ei teadnud, kas sinu laugas on ikka alles või on juba ära kuivendatud ja põlluks tehtud – ning kolhoosnikud nopivad irvitades vagude vahel sinu kalleid tukateid. Praegu on ikka näha, et võimul on jälle omad, eesti inimesed, kes ei siruta kätt võõra rahakukru järele ja lasevad soodel rahus soliseda .
Oh, raske on kirjutada, ninast tilgub kogu aeg paberi peale tatti! Vaat siin on üks valdkond, mida ma kõigile poliitikutele meelde tuletaksin – tatt tuleks Eestist lõpuks ometi välja saata! Sest ega Pätsi ajal Eestis tatti ei olnud. Pätsi ajal olid eestlaste ninad tühjad ja inimesed hingasid vabalt. Tatt tuli meile sisse koos tibladega. Neil oli seda kraami ikka kõvasti, kui nad üle Narva piiri marssisid, siis jäi tatist kohe märg rada järele, nii hirmsasti tilkus teist. Eestlastele oli see arusaamatu, paljud läksid isegi tiblade juurde ja küsisid, et vabandage, mis asi see on teil ninas? Ja politrukid kohe näitasid ka, justkui mingit uhkuseasja, võtsid oma kollase tati ninast välja, venitasid seda, mätserdasid teisest pallikesi, panid suhu ja mälusid... Mõni puhus tati mulliks... Küll oli kole seda vaadata, aga veel koledam asi oli see, et tatt hakkas levima. Varsti oli teda ka eestlaste ninas. Noh, muidugi üritati teda välja nuusata, aga ta on ju kleepuv, hoiab kinni! Ja nii ongi läinud elu sedasi, et punaarmee ise on Eestist lahkunud, aga tatt jäi maha. Venemaaga läbirääkimisi pidades oleks see kindlasti üks tähtsamaid teemasid – viigu oma tatt lõpuks ometi minema, ära on tüüdanud!
