Naisterahvad hakkasid kiljuma, ega need Euroopa daamikesed pole ju varem surnud siga näinud, päris paanika puhkes. Ükski auto polnud nõus minu moona peale võtma, sest siga tilkus alles verd ja kapsa kohti öeldi, et see haiseb, nii et neegrid pidid orika ja tünni mööda tänavat minu korterini kandma. Tekkis liiklusummik ja mõned loomakaitsjad tahtsid seale appi minna, aga lõpuks jõudsime siiski õnnelikult pärale.

Viina ma ei hakanud Eestist tellima, seda valmistasin ma ise ja võtsin diplomaatilise korpuse jõulupuule kolm liitrit kaasa. Ilmaaegu! Oleksin ma teadnud, kuidas metsakohin neile seal Euroopas mõjub, ma oleksin rahumeeli kõik selle hea kraami endale hoidnud. Võtnud hommikuti tilgakese, määrinud põlvi ja ristluid... Viin on terviseks, seda ütles juba Päts. Tema jõi ka alati oma napsuklaasist ainult pool ära, enne veel kuristas ka, et kurku ravida. Teise poolega aga määris sealt, kus parajasti valutas. Mina olen ikka imestanud, kuidas need eurooplased üldse elavad, see nende vein ei kõlba ju sugugi määrimiseks! Ma korra katsusin endale veinisokke teha, pärast jalad kleepisid ja haisesid mis kole.

Nojah, aga see minu kodune kärakas oli eurooplastele ikka liiga vägev. Juba pärast esimest klaasitäit hakkas inimesi varisema ja teine pits tegi juba puhta töö. Ma olen vana mees, mul eesnääre jupsib, nii et ma pean tihti vetsus käima, aga sel õhtul mina kemmergusse ei pääsenud – igas kabiinis magas keegi või siis lebas nagu kringel, pott kaisus. Küll ma koppisin ja karjusin, ei midagi. Alles uue aasta hommikul ärkasid üles, näost rohelised ja käisid selle Brüsseli pissiva poisi noku otsast külma vett joomas.

Vaat niimoodi tuli uus aasta Euroopasse. Aga teie olge kõik terved, kallid kaasmaalased! Küll ma varsti tulen kodutanumale ka käima!

Alati teie

Ivan Orav