Jaan Kaplinski: eesti kultuur ja rahvas ei jää praegusel kujul püsima
Jaan, sina olid see, kes 1994. aasta septembris esitas riigikogu saalis toonase peaministri Mart Laari valitsusele umbusaldusavalduse ja ütles, et usalduseta ühiskond ei toimi. Kas praeguse valitsuse usalduskriis on jõudnud võrreldava tasemeni?
Eks praegu on umbes sama pilt kui tollal Laari ajal. Aga tollal oli olukord rahvusvahelises mõttes veel keerukam, sest Eesti oli suhteliselt isoleeritud ning see [valitsuskriis] muutus Eestile juba ohtlikuks. Siis sai asju arutatud ja ma tegin seda, mida ma tegelikult üldse teha ei taha. Mulle ei meeldi kellelegi umbusaldust avaldada! Mulle ei meeldinud see üldse, aga mind lükati ette, keegi pidi seda ju tegema. Laariga olen pärast seda isegi päris hästi läbi saanud, pean tast lugu, aga poliitika on poliitika.
Ütled, et sul oli ebamugav tunne. Kui vaadata praegusi poliitilisi arutelusid, siis tundub, et mida halvemini teisele öeldakse, seda uhkem ollakse.
Jah, mul oli vastik tunne. Mina sellest rõõmu ei tundnud. Käisin äsja Iirimaal, seal oli palju koeri. Need koerad ei viitsinud võõra peale isegi haukuda. Mõni korra haugatas, liputas saba. Aga Eestis meeldib isegi inimestele vahel haukuda, rääkimata sellest, et koerad ründavad! Kurje koeri on terve Eesti täis. Mõnele inimesele kohe meeldib rünnata ja öelda asju, mida viisakas inimene ei ütle iialgi, ka mitte oma vaenlasele, rääkimata oponendist.
Kas sa Harta 12-le oled alla kirjutanud?
Kirjutasin ikka, ehkki ta oli natuke pateetiline ja üldsõnaline, aga mis siis ikka, täiuslikkust siin maailmas ei ole. Tegelikult mind huvitab praeguse valitsuse puhul väga see, et kes on ikkagi need, kes seda praegust valitsust pooldavad. Andrus Saar mainis Eesti Päevalehe artiklis, et Reformierakonna taga on kõige vähem haritud inimesed. Mina arvasin, et Reformierakonda toetavad suurel määral ettevõtjad ja teised nendesugused, aga tuleb välja, et nii ei olegi! Võibolla nad on siis inimesed, kellele on kõige lihtsam peale minna lihtsate lööklausetega, nagu madalad maksud, viie rikkama riigi hulka ja ma ei tea, mis veel.
Rein Raud osutas, et Eesti on kasvatanud üles terve põlvkonna uusi NLKP ja komsomoli liikmeid pärast seda, kui need organisatsioonid siin ammu tegevuse lõpetasid.
Suhtun Raua öeldusse üldiselt suure sümpaatiaga, aga eks see kujund teatud poliitiline liialdus oli. Eks mujal maailmas ole ka poliitbroilereid ja ega ka Nõukogude ajal ei olnud maailm nii must-valge. Nõukogude Liitki tegi kaasa samal ajal läänemaailmas aset leidnud olulised protsessid, aga seda oma veidral, kohmakal, barbaarsel ja ebainimlikul moel. Kogu maailmas, ka Soomes leidis aset näiteks urbaniseerumine, aga mitte nii, et inimesed oleks oma kodudest ära kihutatud ja kulakuks tehtud. Siingi olid olemas liikumised, mis läänemaailmas, olin isegi omal moel 1960. aastatel uusvasakpoolne.
Aare Pilv ütles, et talle tundub, nagu oleks Eestis toimunud robotite võimuhaaramine: mitte robotite inimlikuks muutumise, vaid inimeste robotistumise kaudu.
Ma tahaksin Reformierakonna juhtide kohta öelda ka midagi head: Andrus Ansip Tartu linnapeana tegi häid asju, tal oli haaret. Aga peaministri ametis hakkas välja lööma tema autoritaarsus. Ta ei kuula teisi, aga riigijuhi jaoks on see omadus ohtlik.
Jürgen Ligile heidetakse ette tema sõnavara, aga mulle meeldib, et mõni inimene ütleb, mis ta mõtleb. Läila poliitkorrektsus häirib mind. Selline teatav ulakus on inimlik.
Mis on suurimad vead, mis on sinu arvates Eestis taasiseseisvusajal tehtud?
Arvan, et alguses võis see lihtne maksusüsteem ja madalad maksud olla õige lahendus, sest maksude maksmist oli raske kontrollida, aga hiljem oleks pidanud sellest loobuma, minema üle astmelisele tulumaksule ja maksustama ka ettevõtteid, nagu mujal maailmas tehakse. Nii oleks riik saanud rohkem hoobasid teatud oluliste asjade kontrolliks ja ergutamiseks, olgu selleks siis haridus, laste kaitsmine ja turvalisus. Võibolla on viga olnud ka see tüli Venemaaga, siin oleks tulnud otsida intensiivsemalt lepitust ja mitte kasutada vene kaarti sisepoliitikas.
Mis oli sinu jaoks poliitikas olles kõige raskem?
See, et ta tahes-tahtmata tõmbab sind kaasa. See on mäng.
Ja muudab isiksust?
Arvatavasti. Isiksuse põhijooni kindlasti mitte, aga inimese käitumist kindlasti. Sa muutud mänguriks. Ja teine asi oli see, et ma olen ikkagi kirjanik, tahan kirjutada seda, mida mõtlen ja tunnen, aga poliitik ei saa seda teha. Sa pead kogu aeg ennast tsenseerima, kui tahad poliitikas keegi olla. Sa pead olema rollis – nii nagu näitleja ei saa laval öelda muud kui oma teksti.
Tänapäeval on tihtipeale avalikesse rollidesse surutud ka teiste elualade esindajad, kes end müüa tahavad. Ka näiteks Sofi Oksanen kultiveerib ju ühte teatud kuvandit.
Jah, tänapäeval ongi, et kui tahad meedias keegi olla, pead olema mingis rollis. See on kohutav. Oksaneni esimest raamatut olen ma lugenud, aga mitte läbi. See on kirjutatud osavalt nende reeglite järgi, mis praegu peale lähevad, et anda bestselleri mõõt välja. Neid nippe on igasuguseid, ma tunnen need intuitiivselt ära.
Sa ise ei kasuta teadlikult neid nippe?
Püüan seda teha minimaalselt. Ja kui ma kellegi loomingus selle konstruktsiooni, need algoritmid ära taban, kaob mul huvi.
Lõpetasid mõne aasta eest eesti keeles kirjutamise ja pead oma blogigi sealtpeale vene, prantsuse, inglise ja võru keeles.
See keel, mida Eestis praegu keeletoimetajad läbi suruvad, mida koolis õpetatakse, teeb mulle haiget. Ma ei talu seda, minu keeletunne tõrgub sellele vastu. Ja kui ma olen 50 aastat või rohkem oma elust pühendanud selles keeles kirjutamisele, võin ma seda keeletunnet usaldada. Me mõtleme välja uusi sõnu võõrsõnade asemele – taristu, kuvand –, aga leksika on vaid keele kõige kiiremini muutuv osa, pindmine osa. Seevastu põhilised eesti keele omapärad kaovad vaikselt.
Näiteks?
Et ei öelda enam „annan sulle teada”, vaid öeldakse „teavitan”. See on puhas Euroopa toorlaen, inform you. See on see standard average european. Me tõlgime standard average european’it eesti keelde ja kui tundub, et vastet ei ole, siis teeme sõnu juurde. Aga see on võlts! Minu jaoks tundub vene keel praegu eesti keelest palju vabam, olgugi et sõnavabadusega on seal riigis probleeme. Soome-ugri jooni on vene keeles palju ja kui nii edasi läheb, jääb neid sinna rohkem kui eesti keelde! Venelastel hakkab üldse teadvusse jõudma, et nad on parasjagu soomeugrilased, mitte ainult slaavlased.
Kas sul on kirjutades silma ees, kes seda loeb?
Ka siis, kui ma olen olnud väga armunud, ei ole ma kirjutanud niivõrd sellele inimesele, kuivõrd lihtsalt tundest. Ma ei tea, kellele ma kirjutan, kirjutan kellelegi, kes on justkui olemas, ja kes võibolla satub nende kirjutiste peale, kellelegi, kes, ma loodan, mind mõistab.
Mulle meeldib kirjandus, kus on elu ehedus säilinud. Mul on tunne, et kui me ausalt elu mõningatest asjadest kirjutaksime – perekonnatragöödiatest, homoseksuaalsusest, enesetappudest, armukadedusest, elu tumedast poolest –, võiks see inimesi aidata. Siis julgeksime rohkem endale tunnistada seda, kes me oleme ja kes on teised inimesed – et me oleme tegelikult lihtsalt loomad.
Soomlane Henrik Tikkanen kirjutas jõhkralt avameelseid raamatuid elust, sekssuhetest ja tekitas palju paksu verd. Aga talle kirjutas üks inimene, kes tänas teda ja ütles: ma olin arvanud, et olen nii närune ja halb inimene, et tapan end üldse ära, aga teie raamatut lugedes sain aru, et võibolla ma nii hull ei olegi. See elu ilustamine kirjanduses, inimeste näitamine nende päevapoolelt, tekitab kuidagi vale tunde.
Sakslased on väga uhked näiteks Juli Zeh’ üle, kelle „Kotkad ja inglid” on ka eesti keeles ilmunud. Seda raamatut lugedes tekib tunne, et kätte on sattunud võimas kirjandus, aga raamatu lõpus vajub kogu konstruktsioon laiali ja tekib tunne, et autoril ei olnud tegelikult vajadust lugu jutustada.
Jah, mul on Oksaneni lugedes ka sama tunne. Juhan Liiv ei osanud ju kirjutada, ta kirjutas vigaselt, isegi loogika on mõnikord sassis, riimid on kehvad, rütm alati ei tule välja. Temaga samal ajal oli hulganisti teisi, kes treisid laitmatuid värsse, ka tema vend Jakob Liiv. Aga miks just see Juhan Liiv, kes kirjutada ei osanud, meile meeldib?
Sellele küsimusele ei ole lõplikku vastust. Ei reeglite tahtlik rikkumine ega ka reeglite järgimine tee kunstist kunsti. Mis teeb, ma ei oska öelda, aga selle tunneb ära. Kunst tabab midagi, mida ei ole enne olnud, aga mis ometi on.
Kas eesti kultuur ja rahvas jääb püsima?
Ma arvan, et ei jää. (Pikk paus) Võibolla mingil kujul, aga see langus on olnud nii kiire, et ma ei usu, et see peatuks. Kui ikka 60 000 eestlast töötab Soomes ja me ei teagi, kui paljud mujal. Kui lapsi ei sünni. Minu tütar Elo-Mall tahtis ka Eestist ära minna, aga tuli esialgu tagasi ja tahaks nüüd juurutada Eestis Montessori süsteemi (haridussüsteem, kus eeldatakse, et lapsed õpivad loomuldasa ise ja neid tuleb seejuures vaid toetada – toim).
Varem või hiljem läheb Eestis mingi osa kõrgharidusest ingliskeelseks. Iisraelis öeldakse, et ühe ülikooli teeninduspiirkond peab olema miljon inimest.
Kas kirjanikku ei tee selline negatiivne prognoos kurvaks, sest kui keel ja kultuur ei jää püsima, jääb ju ka selles keeles loodu tummaks?
Vahel tundub mulle, et kultuur on ise sellest kõige põhilisemast ära pöördunud. Sel kultuuril oleks väga suur väärtus, kui ta püüaks olla omapärane, mitte imiteerida teisi. Eestis ei taha paljud inimesed Võrumaal mulle isegi võro keeles vastata, kui neid selles kõnetan!
Minu jaoks on viimase kahe aastakümne jooksul toimunud kommertsialiseerumine miski, mida ma poleks osanud sellises mahus oodata. Reklaam valitseb maailma. Pingutatakse, et rohkem müüa ja meelt lahutada. Poodides vahetatakse pidevalt kaupade asukohti, et inimesed ei käiks harjunud rada, vaid näeksid uusi asju – äkki ostetakse siis natuke rohkem. See on minu arust natuke alatu.
Samal ajal on maailm ökoloogilise kriisi lävel, suuremate sõjaliste konfliktide lävel. Kui kliima soojeneb, sulab jää, ookeani jõuab rohkem vett ja soe vesi paisub. Kui meretase tõuseb, võib juhtuda, et Haapsalul ja Pärnul ei ole üldse mingit „pikka perspektiivi”. Ja samal ajal raisatakse aega pseudoprobleemidele. Kui palju on raiskamist, ja samal ajal saab minu tütar lastetoetust 19 eurot kuus. See on sigadus. See ei ole minu riik, kus seda nimetatakse lastetoetuseks. Pole siis ime, et lapsi on nii vähe ja noored inimesed lähevad ära.
1994. aasta 26. septembril avaldas riigikogu 60 poolt- ja 27 vastuhäälega peaministri Mart Laari valitsusele rublamüügi ja Iisraeli relvatehingu tõttu umbusaldust. Umbusaldusavalduse peaettekande pidas riigikogus Jaan Kaplinski.
„Mis on usaldus? Usalduse vaba tõlge ladinapärasesse keelde on krediit. Me teame, et ilma krediidita ei saa tänapäeva majandus, pangandus eksisteerida – krediit on selle alus. Usaldus on poliitilises elus sama oluline. Ilma usalduseta ei saa normaalne demokraatlik riik toimida. Ja praegu me oleme olukorras, kus see usaldus on alanenud alla kriitilise piiri. Riigikogu enamus, nagu te näete allakirjutanute arvust, ei usalda enam peaministrit. Rahvas ei usalda enam võimulolijaid. /.../ Näib olevat nii, et usaldusest on puudu ka valitsuse enda sees. Arvestades selle järgi, kuidas räägivad ministrid ja kuidas esineb peaminister, ei saa ma enam aru, kes räägib tõtt, kes mitte. /.../
Küsimus on usalduses, usalduses, milleta Eesti riik ei saa edasi minna, valitsus valitseda ja riigikogu töötada. Ja kõik, kes me oleme jälginud ajakirjandust viimastel aegadel, oleme aru saanud, et ka ajakirjanduses valitseb meie suhtes ja valitsuse suhtes mitte enam skepsis, vaid juba lõikav sarkasm. See näitab, et asjad on halvasti, ja nii leian mina ja leiavad mu mõttekaaslased, et aeg valitsuse, s.t peaministri lahkumiseks on küps. Valitsuse juhtimise kuni valimisteni peab endale võtma teine inimene. /.../
See, et Eesti riik ei läheks kaosesse ja ei juhtuks ükskõik mis, on meie kõikide teha. Kui asi jätkub nii, et segamini on riigiasjad ja valimispropaganda, et täna me kuuleme valitsusjuhilt ja ministritelt üht ja homme teist ja nende avaldused on vastukäivad, siis oleme võib-olla sammu ligemal sellele kaosele kui siis, kui me rahulikult läbi arutades anname kõik need küsimused, anname valitsuse moodustamise ülesandeks inimesele, kellel on suurema osa saali ja ka eesti rahva usaldus, krediit. Valitsusega, kellel ei ole enam rahva toetust ja riigikogu enamuse toetust, me ei jõua kaugele, me sattume kriitilisse olukorda. /.../ Kuigi riigiametnikud, valitsusjuhid ja teised peavad alati rahva arvamust silmas pidama. Kui nad seda ei tee, seda järjekindlalt ignoreerivad, siis me jõuame varem või hiljem seesuguse usalduskriisini nagu praegu.”
