" Mõned inimesed on ärritunud, et ma ei kirjuta oma blogi eesti keeles. Vabandust, kuid mul on selleks mitmeid põhjuseid. Esiteks olen kirjutanud ja avaldanud eestikeelseid luuletusi, esseesid ning artikleid enam-vähem 50 aastat, see teeb pool sajandit. Kas sellest küllalt pole? Ja ma olen kolmkümmend aastat kirjutanud probleemidest kaasaegses eesti keeles. Olen vaielnud inimestega, kellel on voli määrata, kuidas eesti keelt peaks rääkima ning missuguseid sõnu ja vorme võib raamatuis ja meedias avaldada. Olen palju vaielnud inimestega, kes arvavad, et nemad teavad asju kõige paremini - toimetajatega, keelespetsialistidega, keelekorraldajatega. Ma pole kuigi palju mõistmist leidnud. Toimetajad muudavad mu keelekasutust ja parandavad sõnu, andes mulle lahkelt õiguse nende "lisandustega" mitte nõustuda. Ma hindan trüki- ja näpuvigade parandusi, sest eksimine on inimlik ja iga kirjutaja vajab intelligentset ning  tähelepanelikku "esimest lugejat", kuid pärast viitkümmet aastat kogemusi, lingvistikaga tegelemist, võimet lugeda tekste umbes tosinas keeles - näha seda, kuidas teksti, selle stiili muudetakse, sõnu asendatakse teistega - see on solvang." Nii väljendab Kaplinski nördimust oma  inglise keelses blogis.

Samas sissekandes väljendab ta muret selle üle, et eesti keel ei kuulu enam neile, kes selle on loonud ja seda kasutavad, vaid keelest on saanud väikese spetsialistide grupi omand. Teda nörritab samas ka amatööride usinus uute sõnade väljamõtlemisel, sest ühegi inimese voli pole keelt oma suva järgi muuta. "Isegi President on keeleuuenduse meelt, kuigi tal ei ole mingit õigust rahvale õpetada, kuidas peaks rääkima või kirjutama," kahetseb Kaplinski.

Nüüdsest vaid inglise keeles kirjutavale eesti kirjanikule on vastumeelt sõna "infrastruktuur" asendamine sõnaga "taristu" ning reporterite agarus selle kasutamisel. See on kirjaniku arvates ebaloomulik ning ebavajalik. Kaplinski tunneb muret, et keelepoliitika on viinud eestlased oma keelest võõrandumiseni ning eesti keel muutub üha tehislikumaks.

Kaplinski kirjutab: "Ma olen püüdnud anda oma parima, et kasutada keelt intelligentselt ja loovalt. Ma olen püüdnud seda kaitsta liigsete normatiivide ning neologismide eest. Nüüd on mul tunne, et mu püüdlused on jäänud tulemusteta. Ma olen oma lahingu kaotanud. Mul ei jää üle muud kui alla anda. Ma ei taha lugeda eesti meediat, kuulata meie raadiokanaleid või vaadata teleprogramme. Moderniseeritud keel teeb mulle haiget. Ma pean hülgama eesti keeles kirjutamise ja proovima kirjutada võru, inglise või vene keeles. Kindlasti pole mu oskused nendes keeltes perfektsed, kuid ma võin vastuvaidlemata nõus olla oma tekstide korrektuuriga nendes keeltes, samas kui ma ei saa heaks kiita oma eestikeelsete tekstide "korrigeerimist". Kuigi ma tunnen, et ma olen olnud pool sajandit eesti kirjanik, ei ole ma enam eesti kirjanik."