Jaan Kross 1920–2007
XX sajand läks Euroopas ajalukku kui sünnipäraga kaasa antud seisuste ajutise kaotamise sajand. Aga seda suurema tähtsuse omandasid selle kaotuse tagajärjel vaimuilma teenäitajad, vaimuaristokraatia, formaalsete õigusteta, kuid ometi alles jäänud kirjutamata kohustustega inimesed, kes peavad – oma rahva eest ja pärast. Eestlaste vaimsuse järgi liigitamise korral oleks Jaan Kross kahtlemata esimese järgu aadlimees, kohaliku ajaloo tegelikkusest paralleeli tuues ehk koguni rüütelkonna peamees XX sajandi teisel poolel, sest just esimesena võrdsete hulgas on ta kodumaad teeninud, nagu seisus on kohustanud.
Närustel aastakümnetel esimene teenäitaja olla oli ühtaegu lihtne (sest suurem osa võimalikke õilsaid konkurente oli kurjuse vägi mängust lõplikult kõrvaldanud) ja tavalisest hoopis raskem – sest igal tulekandjal oli kulla hind, igaüks, kes oli oma kohustustest teadlik, pidi olema topelt tark ja kaalutlev strateeg, kuna tema külge olid aheldatud rohkemate nõrkade lootused.
1970-ndatel, ajal, mil Jaan Kross hakkas tasapisi klassikuks kujunema – ja õigupoolest aina vähesemal määral tänini –, nimetati neid, oma saatusest suuremaid ja punastesse mustritesse sobimatuid, eestiaegseteks meesteks. See tähendas tundmatuseni paremat haridust, maailma tundmist ja keelteoskust, aga eeskätt härrasmehelikkust, mingit nähtamatut, samas vankumatut moraalset põhja, millel seismine paistis kõrvaltvaatajale esmapilgul nii lihtne, ent oli ometi kiiresti kaelamurdev, kui vajalike eeldusteta ise proovima hakata. “Eestiaegsus” võis pärast sõda ja Siberit avalduda küll kõigis ühiskonnakihtides, kuid kuna väikesearvuline haritlaskond oli kõige hoolikamalt hõredaks kammitud, pididki just need mõned alles ning vaimsele alale tööle jäänud haritlased üksildaste monumentidena enim silma paistma.
Suure mehe õpetus on tema tekstides, tema enda suurus aga selles otsekui valgustusajast pärinevas mitmekülgsuses, mis sunnib tekstid just niisugusteks kirjutama, nagu Kross neid on kirjutanud. Alustades lauseõpetuslikust küljest ja lõpetades rahvusvahelise õiguse keerd-sõlmede lahendamisega, tekstide sünnitatavas sunnis haarata piibli, antiigi klassikute või mütoloogiate, ladina või kreeka keele sõnaraamatu ning Euroopa, sealhulgas Eesti ajaloo segaseid episoode valgustavate käsiraamatute järele, et üldse aru saada. Valgustatus ei tähenda veendumust, et teised on rumalamad ja vajavad lihtsustamist. Vastupidi, see on nending, et teised võivad mingil põhjusel lihtsalt veel olla piisavast valgusest ilma jäetud, mida aga valguse valitseja ei pea ise kotist jaopärast jagama, vaid teised teeotsa peale aitama ja näitama, kust igaüks saab seda ise piiramatult võtmas käia.
Umbes miljon eestlast on saanud end muretult kultuurrahvana tunda, teades Jaan Krossi olemasolust. Mitte tingimata Krossi lugedes, kuid olles veendunud, et olulisi, suuri tekste ei kirjutatud ainult vanasti, enne meie aega, vaid seda tehakse ka meie ajal ja meie vahetus läheduses. Sellele rajas rahvas näiteks ka aastatepikkuse spekulatsiooni “nobelist Krossist”, tõendist kogu rahva vaimusuuruse kohta. Kross, nagu teada, võttis sellest spekuleerimisest ise üsna vähese lustiga osa. Aga kandis oma saatust, vähemate seisuste meeste lootused pommina jala küljes.
Ja lõpuks, aadlimehed ei käi edetabelitesse. Neid pannakse ritta ainult vanuse järgi. Seega pole vaimuaristokraatias ka mõeldav küsimus, kas Tammsaare on suurem/tähtsam Eesti loos ja eesti kirjanduses kui Jaan Kross. Või siis on ehk teistpidi. Ainus, mida saab öelda, on, et enne oli Tammsaare ja mõne-võrra hiljem Kross, üks sajandi esimesel ja teine teisel poolel.
Ühe mehe kirjutamise kohustus on täidetud. Teiste lugemise kohustus ei lõpe iial.
Jaan Kross - jurist, tööline, kirjanik
Hea haridus ja paljulubav karjääri algus
•• Sündis 19. veebruaril 1920. aastal Tallinnas masinatehase meistri pojana, õppis 1928–1938 J. Westholmi gümnaasiumis, 1938–1944 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Stuudiumi ajal, aastatel 1940–1941 oli Kross Noorte Hääle kaastööline, 1941–1943 Tallinna linnapanga sekretär.
•• 1943. aastal võeti Kross Saksa sõjaväeringkondade pea-staapi tõlgiks, Saksa okupatsiooni lõpukuud viibis Kross vangistuses.
Tartu ülikoolistsöekaevandusse
•• 1944–1946 töötas tulevane kirjanik TRÜ-s riigi- ja rahvusvahelise õiguse kateedris õppejõuna. 1946. aastal Kross arreteeriti, Tallinna keskvanglast viis tee Komi ANSV-sse vangilaagrisse, kus Kross töötas söekaevanduses, ning väljasaadetuna Krasnojarski kraisse, kus töötas telliskivivabrikus.
Riigikogust Tartu ülikooli tagasi
•• Alates 1954. aastast kutseline kirjanik Tallinnas, aastatel 1992–1993 riigikogu saadik. Kirjanike liidu liige aastast 1958, olnud juhatuse sekretäri ja ase-esimehe ametites.
•• 1998. aastal Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna vabade kunstide kutsutud professor.
Teeneline kirjanik ja auleegioni ohvitser
•• Aastal 1971 pälvis ENSV teenelise kirjaniku aunimetuse, rahvakirjanikuks nimetati aastal 1985.
•• Jaan Kross on Tartu ülikooli audoktor (1989), Helsingi ülikooli audoktor (1990) ning soome kirjanike liidu auliige.
•• 1995. aastal andis Saksa president Roman Herzog Krossile Saksamaa Liitvabariigi suure teeneteristi.
•• 1996. aastal sai Kross Eesti riigivapi esimese klassi ordeni, 1998. aastal Tallinna vapimärgi, 2001. aastal Prantsuse auleegioni ohvitseri aumärgi, 2003. aastal Soome Lõvi rüütelkonna komandöriristi.
•• 2006. aastal määrati talle riigi elutööpreemia. Samal aastal anti Krossile aasta eurooplase tiitel.
Kolm abielu ja
neli last
•• Kross on pälvinud ka Soome Eeva Joenpelto auhinna (1988), Amnesty Internationali auhinna (1991), Ungari riikliku autasu (1992), Loviisa foorumi auhinna (1996) ja Herderi auhinna (1997), lisaks mitmeid Eesti kirjandusauhindu.
•• Olnud abielus Helga Krossi (Pedusaar), Helga Krossi (Roos) ja Ellen Niiduga. Nelja lapse isa.
Allikas: Eesti kirjanike leksikon, teatmeteosed
