Jaan Krossiga Moskvas
Kus ma siis käisin? Kõigepealt muidugi noorsportlasi Moskvasse läkitamas. Kui ma jaama jõudsin, oli seal kõik kihinat-kahinat täis – vana Jaan Kross oli end käeraudadega raudtee külge aheldanud ning takistas rongiliiklust!
Siimann, Savi, Jüri Tamm ja teised tegelinskid olid tema kõrval käpuli maas ja anusid, et Kross tee pealt eest ära tuleks, sest kell muudkui tiksus ja nad tahtsid õigel ajal Moskvasse jõuda, kuna oli teada, et linnapea LuĻkovi juures toimub vägev bankett. Aga nagu Savi Toomas ütles – kes hiljem tuleb, see jääb parematest paladest ilma! Vähemalt kalamari süüakse küll ära! Nii et meestel oli iga minut arvel, lausa pisar tuli mõnele mehele silma, kui ta mõtles, et kelnerid hakkavad varsti kandikuid lauale kandma ning konjakit välja valama, aga nemad passivad alles Balti jaamas.
Kuid Kross ei tahtnud kuidagi rongi eest ära minna. “Mina ei taha, et nad sinna Moskvasse sõidavad!” teatas ta. “Ainult üle minu laiba!”
Siimann, Tamm ja Savi hakkasid raudteelastega arutama, et kas poleks võimalik ehitada kiiresti üle Krossi väike sillake, mida mööda rong sõita võiks, aga mina võtsin Jaani kõrval istet. Krossil oli hea meel mind näha, ta pilgutas mulle silma ja ütles: “Lukusta sina kah end minu kõrvale, Ivan! Näitame neile kollanokkadele, kuidas vanad poliitvangid võidelda oskavad! Ah nemad tahavad meie lapsed Moskvasse viia! Ma tahaks näha, kas nad tõesti julgevad rahvakirjanikust ja eesti parimast sepast rongiga üle sõita!”
“Aga, Jaan, mispärast sa õieti sedasi mässad?” küsisin mina imestunult. “Miks sa ei taha neid lapsi Moskvasse lubada?”
“No kuule!” hüüatas Kross. “Sa oled ka tore! Vanadusest lolliks läinud või? Kas sa ei mäleta, mis meie inimestega Venemaal tehtud on!”
“Minu mälu on veel väga terav, ära selle pärast muretse!” ütlesin mina. “Ma mäletan suurepäraselt, kuidas omal ajal eesti maadlejad Venemaal tiblasid kloppisid ja raputasid, murdsid neil konte ja kägistasid justkui kassipoegi! Mõtle, kui nüüd mõni vanamees oleks näiteks Lurichile või Abergile tee peale viskunud ja keelanud neil Venemaale minna! Tiblad oleksid kõik peksmata jäänud ja neid oleks poole rohkem kui praegu!”
Kross jäi mõtlema.
“Arvad, et meie omad tuuseldavad neid moskvalasi?” küsis ta kahtlevalt.
“Kindla peale!” ütlesin mina. “Ma vaatasin neid läbi rongi akna – poisid kui juurikad! Muidugi, nad on alles noored, aga eks Lurich oli ka alguses noor, lihtsalt harjutada on tarvis. Ja kus sa neid tiblasid ikka murrad, kui mitte Moskvas! Seal on neid ju palju! Mina usun küll, et kui poisid öösel korralikult magada saavad, tõmbab mõni ehk lausa LuĻkovile endale hakatuseks vastu molu!”
“See oleks küll tore!” arvas Kross. “Hea küll, ma siis tõusen püsti. Aga ei!” ohkas ta kohe. “See pole võimalik. Ma neelasin käeraudade võtme alla.”
“Sellest pole midagi,” lohutasin ma Jaani. “Mina olen ju sepp.” Ja tegin – krõksti! – käerauad kaheks tükiks.
Kultas või Moskva? “Mis me nüüd teeme?” küsis Kross, kui olime rongi ära saatnud. Ma tunnen Jaani juba nii kaua, et sain kohe aru, mida ta selle küsimusega mõtles. Et koju on veel nagu vara minna ja järelikult... Ma vastasin, et võime mõned pitsid teha küll, miks mitte.
Noh, aga kuhu minna? Mina pakkusin välja Karja keldri, aga Jaan ütles, et lähme hoopis Vabaduse väljakule, kus on jälle avatud Moskva kohvik.
“Sa siia ei taha end käeraudadega lukustada?” tegin mina nalja, kui olime kohale jõudnud ja kumbki 80 grammi ette võtnud. “See ju ka Moskva!”
“Jah, eks see on häbiasi tõesti!” ei saanud Kross nagu ikka naljast aru ja võttis kohe tuld. “Oleks tulnud see koht ikka Kultaseks tagasi nimetada!”
“Jaan, Jaan!” vangutasin mina pead. “Mina olen sinust vanem, aga mälu töötab mul paremini! Kas sulle tõesti ei tule meelde, kuidas sa Wikmani poisina vanale Kultasele vahele jäid, siis kui te klassivendadega letist ainult ühe mahla ostsite ja sellele laua all oma viina sisse kallasite! Kultas ajas teid taga kuni Kaarli kirikuni ja karjus, et “neid oma viina joojaid ma siin enam näha ei taha!” Kui see koht nüüd Kultaseks nimetada, siis sa siin niimoodi mõnusalt istuda ei saaks! Ja minuga on sama lugu, minul oli ju selle vana Kultase blondi pruudiga üks pikantne juhtum, pärast see armukade vanamees ei sallinud mind sugugi. Aga Moskva kohvikus me olime alati suure au sees, pärast seda kui me selle koha tiblade käest ära vallutasime ning mahlaautomaatide otsas hakkas lehvima sinimustvalge lipp! Boba SapoĻnin mängis siin mulle alati viiulit ja Mauri Raus laulis sulle romansse.”
“Jah, see oli ilus aeg!” ohkas Kross. Me sattusime lüürilisse meeleolusse ja tellisime veel 80.
Koju jõudsin ma alles hilja õhtul, pärast seda, kui olin Jaani koju toimetanud, Ellenile üle andnud ja kuulanud ära harjumuspärased etteheited nagu “alati kui ta sinuga koos on, Ivan...” ja nii edasi.. Õhtu oli ilus, sadas peenikest vihma, tore oli jalutada.
Grillfest minu aias. Aga koduaias ootas mind üllatus. Värav oli laiali lahti ja mingid mehed laadisid puldanvankritest vorste maha.
“Taevas halasta, mis siin toimub!” hüüdsin mina vihaselt. “Mis sigadus see veel on?”
Üks ilmatu paks mees veeretas end vankrist välja.
“Mina olen Suur Sämm!” ütles ta. “Andke andeks, Orava-isand, et me sedasi sisse tungisime, aga me oleme vaesed vorsti-inimesed ja praegalt suures hädas. Meil põle kuskil oma grilli-pidu pidada! Stromkalt kupatati meid minema, Kadriorgu alguses lubati, aga siis lõid kurjad inimesed meid sealtki välja... Olge nii hää ja lubage meil oma aias see Grillfest ära pidada. Me palju tüli ei tee, praeme ainult tsipa vorsti ja kärsatame liha.”
“Ei mingil juhul!” ütlesin mina. “Otsekohe laadige need vorstid tagasi vankritesse ja sõitke minema! Hei, sina seal! Ära säti midagi seda panni üles! Mina ei luba oma aias midagi korraldada!”
“Kuule nüüd, pai Orava-isand, me tahame ainult sea moodi juua ja härjalt süüa,” seletas Sämm haledalt, aga mina raputasin pead ja ajasin nad väravast välja. Vorsti-inimesed logistasid kurvalt pimedusse, pikk rodu viinereid vankril sabana järel lohisemas.
