Ometi on näiteks näitlejanna Anne Veesaar hinnangul Rekkor teenetemärgi ammu ära teeninud. „Ta on nii töökas – kellele siis veel anda ordeneid kui mitte nii töökatele inimestele. Ja Jaan on ka niivõrd kihvt näitleja,” rõõmustas Veesaar Rekkori tunnustuse üle.

„Mis töökuse eest, toredam oleks saada andekuse eest,” naeris Rekkor Veesaare sõnade peale ning arvas, et töökuse eest vast teenetemärke ikkagi ei saa. „Ma püüangi siin parasjagu välja nuputada, mille eest seda üldse antakse. Ega siin mingisugust reglementi ju pole, lihtsalt antakse ühel päeval. Arvatavasti jõudis järjekord tähestiku järgi sinna maani, R-täheni.” Ta möönis, et oleks nõme ja silmakirjalik öelda, nagu poleks selline tunnustus oluline. „Ju ta ikka on, miks ta siis pole.”

Kui palju rolle on Rekkor oma karjääri jooksul teinud, ei tea armastatud näitleja isegi. Ta arvab, et neid võib olla 130. Praegu töötab ta Pärnu Endlas ja Eesti Draamateatris.

Praeguse Eestiga on Rekkor enda sõnul aga absoluutselt rahul. „Ma kuulun ka ju nende kilda, kes ei uskunud seda iialgi, et endine võim võiks kuhugi kaduda. Mis meil ikka häda on. Pudi-padist ei sobi pidupäeva eel rääkida. Silma riivavat on ju küll aga laias laastus ei ole see oluline,” leidis Rekkor.

Tähendab see siis seda, et hea kaalub kehvema üle? „Ma isegi ei kaalu neid. Siin ei ole midagi kaaluda. Ühel pool on lihtsalt Eesti Vabariik ja teisel pool on pudi-padi.”

Ordeni saamist tähistas Rekkor eile Draamateatri laval etendusega „Saatuse heidikute kuu”. Rekkor lubas, et kui ta enne etendust poodi jõuab, siis teeb ta kolleegidele ka väikese topka välja. „Aga ma arvan, et seda lahendatakse pärast etendust. Paneme selle ilmtingimata kirja, sest ega siin pole enam 1980-ndad,” naeris Rekkor. „Kuigi meil on täna kange joomatükk, oleme meie kõik kained.”

Jaan Rekkor on 1988. aastal pälvinud Eesti teatri parima meesnäitleja aastaauhinna, 1990. aastal Ants Lauteri nimelise auhinna ning 2002. aastal Eesti teatri aastaauhinna parima meeskõrvalosa eest.