Jaan Talts: eestlaste võidulootused olümpial on õhkõrnad
Treenite praegu oma kodukohas kaht noort tõstesportlast. Kuidas neil läheb?
Pole viga, teeme palju trenni. Praegu on neil päris suured koormused, varsti laseme veidi tagasi. Valmistume Euroopa juunioride meistrivõistlusteks, mis toimuvad septembris Albaanias. Suurem eesmärk on saata Eesti tõstja 2012. aastal Londonisse. Samas ei saa ma olla liiga optimistlik. Tõstmine on maailmas nii kõrgel tasemel, et kui ta (Leho Pent - toim) tõstaks ka nii palju kui mina omal ajal, siis jääks maailmatasemest ikka veel puudu. Tõstmises pääseb olümpiale vaid maailma paremik, B-normid siin ei aita, tõstmises peab parem olema.
Eesti raskejõustik pole pikka aega maailmaareenil olnud. Millised on tuleviku väljavaated?
Kõige suurem probleem on selles, et meil on vähe korralike teadmistega treenereid. Samuti on tänapäeval populaarsemateks muutunud veidi teistsugused spordialad. Noortele meeldib rohkem rulapargis sõita kui kangi rebida. Tõsiseid tõstjaid on meil praegu vaid mõnikümmend.
Kas Pekingisse olümpiat vaatama lähete?
Ei lähe. Olümpiakomitee saadab küll oma raha eest Pekingisse kaks umbes kolmekümnest gruppi, kuhu kuuluvad ennekõike sponsorid ja olümpiakomitee liikmed, aga mina nende hulka ei mahtunud. Sellest on veidi kahju, sest oleksin läinud hea meelega. Lennupiletid oleksin võinud ju ise kinni maksta, aga pääsmeid mulle ei pakutud. Samas mitmed riigid, näiteks ka Venemaa, saadavad Pekingisse endisi tippsportlasi. Nagu auvõlg või nii.
Sel olümpial esindab Eestit läbi aegade suurim delegatsioon, üle viiekümne inimese. Kas see näitab spordi taseme tõusu?
Eriti sellesse ei usu. Pigem on asi selles, et täna on enamiku sportlaste eesmärk täita B-norm, et olümpiale pääseda. Kui need normid kuidagi ära tehakse, siis see näitab, et 40-50 sellist sportlast meil Eestis on. See, millised eesmärgid kellelgi on, sõltub juba inimese füüsilisest ja vaimsest seisundist. Kui olümpiale pääsemine rahuldab, siis on ju kõik korras. Aga minul pole sportlasena sellist mõtet kunagi olnud.
Nii et tänapäeval on tippsportlastel rohkem võimalusi?
Väikeriigis on tippsportlane palju kergem olla kui suures riigis. Meil antakse neile nii palju võimalusi. Kui lähed olümpiale, saad seal kümnenda koha, siis on väga hea. Me omal ajal ei tulnud selle pealegi, et täidame normi, pääseme olümpiale ja sellega ongi eesmärk saavutatud. Tollal olid eesmärgid ikkagi võita ja rekordeid püstitada. Ühest küljest on see ju hea, et meil rohkematele sportlastele võimalusi antakse. Ka Erki Nool sai esimesel olümpial nulli ja teisel oli alles kuues. Aga kui mina oleksin omal ajal nulli saanud, poleks ma järgmisele olümpiale enam pääsenudki.
Eestis on nii, et riigi meistriks ei pea tulemagi. Täidad B-normi suvalisel võistlusel ära ja asi korras. Tänapäeval on sportlane ikkagi mõnusam olla, sest raha jookseb kogu aeg ja keegi halbade tulemuste eest ei karista. Meie nii ei saanud - kui ikka valutas, siis olid haige. Ja haiged olid haiglas või oma kodus.
Kellele Pekingis kõige enam loodate?
Väga paljudele just loota ei ole. Võidu suhtes on lootused õhkõrnad, aga samas lootus kaob ju viimasena. Oleks hea, kui keegi üllataks. Oleme mänginud siin täielikult Kanteri ja sõudjate peale. Ega päris B-normi täitjad OM-il ei üllata. Sõudjad on teinud ainult ühe stardi, nende võidu suhtes ma nii optimistlik ei ole. Räägitakse veel judoka Padari võimalustest, aga tema peale mina ei panustaks. Siiski on täna meie spordi A ja O Gerd Kanter. Ütleme, et 1970-ndatel olin mina selline.
Kes kastanid tulest välja tõi?
Minust nii palju ei kirjutatud, aga spordisõbrad ja juhid mõtlesid sedasi küll. Siin on suur vahe selles, et minu peale loodeti ja ma ka alati võitsin, aga Kanter võidab ja kaotab. Ta on oma õlule võtnud väga suure koorma. Kuidas see kõik lõpeb, seda on väga huvitav jälgida. Siin on mõned küsimärgid. Eks elu näitab. Üks asi, mis mind pani mõtlema, on see, et möödunud aastal oli heites kaks kõva meest. Duell jäi ära, kuna üks oli haige ja teine terve. Aga tänavu on seis selline, et Alekna on jälle vormis ja neli-viis uut meest on peale tulnud. Kettaheide võib olümpial päris huvitavaks minna. Tahaks oma mehe võitu, aga samas on Alekna nii sümpaatne mees, et ei taha ka temale halba. Peaasi, et võidaks momendil parim sportlane.
Mitmed väljaanded ennustavad, et Pekingis jääb dopinguga vahele kõige rohkem sportlasi olümpia ajaloos. Kas lood dopinguga on tõesti nii halvad?
Ma isegi ei tea ühtegi dopinguainet. Ei ühtki nimetust. Olen küsinud poistele taastumisvahendeid ja valgupulbrit, see on ka kõik. Kui konsulteerin arstiga ja arst annab mingit ravimit, siis ma loomulikult usaldan teda. Noorele sportlasele pole mingit dopingut vaja. Tuleb lihtsalt korralikult toituda.
Aga kas olümpiamängudel tuleks sportlasi karmilt kontrollida?
Peaks muidugi kontrollima. Mida rohkem vahele jääb, seda parem. Inimesed peavad teadma, et ka puhtalt on võimalik olümpiat võita. Ma ei usuks näiteks iial, et näiteks Kanter midagi keelatut tarvitaks. Ega doping ei anna sportlasele tehnikat juurde. Ma usun, et sportlased, kes on pikka aega olnud maailmatasemel, dopingut ei tarvita.
Need vähesed, kes seda teevad, peavad järelikult olema kontrollist pika sammu võrra ees. Väikeriigile on oluline, et sellist jama ei tehtaks. Kui keegi dopinguga tegeleb, siis ennekõike suurriigid. Nemad saavad lobitööd teha ja meditsiini arendada. Raha eest on ju teoreetiliselt kõik võimalik.
Kes siis sportlasele dopingut pakub?
Ei ole nii lolli treenerit või arsti, kes sihilikult annaks dopingut. Kui nokitsetakse, siis ikka ise.
Dopingu puhul ei ole niivõrd tähtis see, et vahele jäädakse, vaid see, et seda üldse kasutatakse. Mõni aeg tagasi jäid vahele Bulgaaria ja Kreeka tõstjad. Ja jumal tänatud, et vahele jäid. Seda lihtsam on meil puhtalt edasi tegutseda.
1,6 miljonit krooni olümpiavõidu eest. Kas seda on vähe või palju?
Mõned riigid maksavad palju rohkem. Sport on ka poliitikaga väga tihedalt seotud. Raha osas mul mingit kadedust küll pole. Viimasel ajal on see odavamaks ka läinud. Võita on väga raske, tean seda isiklikust kogemusest. Võitjale võib selle summa maksta küll.
Kuidas suhtute sellesse, et olümpia toimub kommunistlikus Hiinas?
Nii ja naa. Nagu kogu maailm - ühed mõistavad hukka, teised toetavad. Nii ka mina. Asi pandi paika kaheksa aasta eest. Mis nüüd enam sorkida, kui asi juba ammu otsustatud.
Jaan Talts
Raskekaallase 41 maailmarekordit
Sündinud 19. mail 1944. aastal Massiarus Pärnumaal.
Olümpiamängude hõbe poolraskekaalus 1968. aastal Mexicos
Olümpiamängude võitja esimeses raskekaalus 1972. aastal Münchenis
Aastatel 1967-1972 püstitas Talts 41 maailmarekordit.
Talts oli esimene poolraskekaallane, kes tõstis kolmevõistlusel üle 500 kg.
