Jaanuari kolmas nädal: must orav
Must orav pole Saaremaal küll miski haruldus, kuid mandril vaid halle oravaid näinule on ta põnev. Põnev on ka see, et kui meie oravad vaikselt oma pesakestes toiduvarusid nahistavad, käib Saaremaal veel vilgas liikumine. Ja kuigi vanarahvas teadis, et tõnisepäeval, 17. jaanuaril sünnivad merejääle esimesed hülgepojad, pole Skromnovi kinnitusel hülgepoegi loota enne veebruari: „Hülgeuurijad, kellega kaasas olin, arvasid, et poegi ei tule enne veebruari lõppu. Saaremaa rannikualadel oli hülgeid kohe palju. Ja palju oli kotkaid – kuni üheksa lindu korraga vaateväljas.” Küllap liiguvad need suured linnud ühes veelindudega: tasapisi kinni külmuvate vete asukad nihkuvad järjest enam Läänemerele ja läände.
Lilleline nädal
Nädala alguse tugevad pluss-kraadid lasid taimeriigi ärksamatel esindajatel arvata, et tõeline kevad on käes, ja lumikellukesed ei pidanud läänepoolses Eestis ja ka Tallinna lähedal paljuks oma õisi avada. Juba esmaspäeval pärast eelmise loo ilmumist sain Helen Holterilt pildi, millel piilub mullapinnast välja vahva lumikellukese lumekarva ninake.
Neljapäevaks laekus aga elektronkiri, mis teatas: „Nüüd õitseb täiesti !” Ja tõepoolest: kaasas olnud pildilt vastu vaatav kevadkelluke oleks mulle kui rõõmsalt tilisedes kevadest jutustanud. Sellest julgustatuna läksin Haapsalu lähedal koolitusel olles ka ise kevadet otsima. Sobrasin kodustele läbi telefoni Lääne-Eesti kevadest jutustades kuuskede all sinilillelehtedes ja oligi see sinisilmne tegelane seal lehtede sees – sentimeetrise õievarre otsas veel karvane õienups, mille seest piilus sinine silmake.
Talve külmem pool ootab ees
Mikk Sarv ütleb, et pärast talveharja murdumist hakkavad omavahel võitlema talve esimesel poolel jõudu kogunud pakane ja kevadtalve sooja südamega päike. Ilm kaldub heitlikult siia-sinna. Viimastel aastatel on päike olnud võidumees ja lasknud lilledel jaanuaris-veebruaris õitsele puhkeda. Aga mõnikord saab võitu käreda külma mõjuvõim ja õues paugub pakane, nagu eelmisel nädalalõpul.
Seda aega võib jaguda kogu veebruarikuuks – sest vanarahvas teadis, et tegelikult algab talveharjast talve külmem ja valgem pool. Igal juhul on pakane nüüd järvele jälle valmis saanud korraliku ja sileda jääkaane, mis ulatub silmapiirini. Aga järvele see jää miskipärast ei meeldi, sest kui käisime nädalavahetusel põhjataevast virmalisi otsimas, siis kostis idakaarest aina pikki ja vaevatud, otsekui südamepõhjast tulevaid jubedaid jääohkeid.
Kõrvad, mütsid ja kübarad
Ent enne talveharja õitsesid Peipsi rannas hiirekõrvad ja rannamuru kännul olid reas kenad pruunid seenekübarad. Mis liigiga täpselt oli tegemist, ei õn-nestunud määrata, aga botaanik Tõnu Ploompuu kirjutab: „Need kahesentimeetrised kübarseened on praegu ilmselt samet-kõrgesed – kasvavad puidul –, needsamad, mida Mall Vaasma Sakala ajalehes nädala algul kommenteeris, või siis hoopis talinigerikud; aga võimalik on veel midagi muud.”
Ise nägi Ploompuu Läänemaal esmaspäeval ja teisipäeval veidi pisemaid pruune kübarakandjaid: pisimütsikuid, kes on tema sõnul väga visa hingega – soodsa niiskuse korral peavad ilmselt vastu ka paar-kolm kuud.
„Külmaga kuivamist pole ma näinud. Pole märganud ka kirjanduses märget nende taastumise kohta pärast kuivamist, nagu seda kübarseentest teevad paljud nööbikud. Mõne päevaga nende viljakehad igatahes ei arene, nii et praegused on vahepealsed külmad ja kuivad päevad edukalt üle elanud seened. Sama kehtib ka sametkõrgese kohta. Suurem mass kaitseb neid paremini läbikuivamise eest, aga kuivamine on neile kindlasti hukutav. Sametkõrges püsib külmas sama „värske” ja elujõuline talvel paar kuud või rohkemgi, soojemate ilmadega läheb aga kiiresti (paari nädalaga...) untsu. Kevadkuivaga saavad väga kiiresti „päikesepõletuse”,” kirjutab ta
Tsitsibee või sitsikleit?
Looduskalender sai sel nädalal üles ka kolmanda kino: kaamera kaudu on võimalik kiigata ühele talvepealinna linnutoidulauale. Mina olen klõpsamisega saanud ekraanile põhiliselt rohevinte ja kodutuvisid, aga sealne linnuelu on rikkalikum. Linnuhuviliste listis kujunes nädala tegijaks rasvatihane, sest kõik need kollase pluusi ja musta lipsuga härrasmehed võtsid sel nädalal elavalt arutada suvist moodi – sitsikleite. Ja muistse politseiniku hernevilet meenutava lauluga lõid kaasa ka sinitihased.
Hämmastav ongi, et maarahvas on linde võtnud ikka kui omasuguseid, proovides leida lindudega ühist keelt. Me ju kõik teame, et rasvatihased laulavad rõõmsalt „sitsikleit-sitsikleit”. Rootslastele aga meenutab tihaselaul rikkis rattapumba häält – „tsitsibee”. Rasvatihase kevadlaul jaanuaris aga ei peaks küll kedagi üllatama, just sel ajal nad oma nokad igal aastal lahti teevad. Mina tunnen alati muret, et olen vist liiga vähe õues käinud, kui pole 20. jaanuariks tihaselaulu kuulnud.
