Jaanuari kolmas nädal: suure sula järel
Kinnisvaramull lõhkes küll juba reedesel päeval, kui päike enam pilve tagant päikesepoolseid pesakastitube soojendama ei pääsenud. Ka kinnisvaralehtede kuulutusveeru oksakesed oleks justkui jäine käsi taas talve pühkinud. Vaid üksikud vaprad tihased püüdsid veel linnade tänavalaternate all lauluridu jätkata, aga kuidas sa laulad oodi, kui pakane poeb sulevahele... Pealegi on linnaisad valgust ja soojust külvavaid tehispäikseid vähemalt poole võrra kahandanud. Sellest hoolimata on nüüd talve selgroog raksuga pooleks murtud, hüljes oma esimese poja merre poetanud ja karu teise külje pööranud. Aga Mikk Sarv rõhutab, et algamas on talve valgem, kuid külmem pool. Jah, oma poolteist kuud säravat pakast ootab meid veel küll. Mulle teeb igal aastal nalja, kuidas esimesed päikesekiired ninal sunnivad ajakirjanikke ilmaennustajate juurde tõttama ja kuidas siis pika palumise peale mõnelt peatne kevade tulemine välja meelitatakse. Muidugi võiks praegu ennustada, et Kuperjanovi-poisid laovad vabariigi aastapäeva paraadi asemel hoopis Supilinna kaitseks liivakotte või et vastlaliugu tehes toome naistepäeval liumäelt kaasa kimbu sinililli... Tegelikult tuleb veel vähemalt neli nädalat oma õuest hangesid kühveldada ja koorem ahjupuid kuuri lisaks muretseda. Nii on kindlam, sest veebruar on ikka ja alati olnud kõige külmem talvekuu.
Jaht täiskuu all
Möödunud nädala kõige suurem tooniandja oli aga täiskuu, sest kuigi aeg-ajalt sadas lume-kribalaid, olid ööd selged ja justkui poolpäeva nägu: ülevalt valgustas hele kuuketas ja alt valge hang ning kõik, mis lumel toimus, oli öös kaugele näha. See aitas ka mõista, miks huntidele täiskuu meeldib. Ulgudes kuulutati jaht välja ja ülesaetud metskits oli kui prožektorivalgel näha. Seda enam, et metskits püsib küll praegusel lumekoorikul, aga nagu ta jooksusammu või hüppe teeb, vajub kõhuni lumme. Hea on asja juures siiski see, et hunt murrab praegu vaid nii palju, kui ise ära süüa jõuab. Erinevalt inimesest.
Värvilised puud
Pajuurvad on nüüd kõikjal väljas, vanarahvas ütleb aga, et kui urvad juba jaanuaris puus, siis tuleb pikk ja külm kevad. Sula ärgitas meeli kõigil puudel. Oma meelsust näitavad nad praegu eelkõige koorevärvi järgi. Kevadised kiired tegutsejad on kõik ülivärvilised: kased purpursed, pajud oranžid, toomingad leekivpunased. Värvivahetus sai nädala alguse sulaga ilmsiks aga üksnes seetõttu, et maapind lume all ei ole ikka veel külmunud. Ja sula pani jõgede vee tõsiselt voolama, isegi meie jugadel, lume all mäekülgedel... Vett on seal nii palju, et hiired on sunnitud oma urgudest välja kolima ja nii võib näha, kuidas rebased enne lumesadu hiirejahti peavad või nugis täiskuu valgel lumel hiiri püüab.
Toida linde!
Kevadet ei ole, hoolimata vahepealsest sulast, ka looduskalendri kaamerate ees. Merikotkaid on toidu ümber isegi rohkem, kotkamees Urmas Sellis luges neid platsi ümbruses kokku 11 tükki. Hülgesaarel toimuv on aga saladus, sest selliste jääoludega päikesepatareisid vahetama sõita on riskantne. Ja võib-olla ongi praegu õige aeg tuua poest kotitäis sihvkasid ja toita oma koduümbruse linde. Linnuvalik on veebruaris kõige põnevam, siis tulevad toidumajja ka rähnid ja vahel isegi putuktoiduline porr, samuti rohevindid ja talvikesed. Siin-seal on näha ka Inglismaa jõululindu punarinda – robinit.
Musttuhat kalameest
Vete voolamine tegi rõõmsaks taimed, aga murelikuks kalamehed. Möödunud nädalal kattis Peipsit jääglasuur, mille all sulises kollane vesi. Jääglasuur, mis tekkis nädala esimestel päevadel, oli nii paks ja läikiv, et kui läbi öö Tallinna poolt koju sõitsime, läikis kogu ümbrus kui sulahõbe. Kui ma saami šamaanile Nadjale meie üle teeäärse heki ulatuvaid hangi näitasin, siis ta vaid muigas ja ütles, et see olevat vaid kolmandik sellest, mis on igal aastal polaarjoone taga. Ent jääglasuur võttis temagi keeletuks. Kuid kalamehi on sel valgel piparkoogi-Peipsil tõesti vähe. Kaja Kübar ütleb, et Pärnu laht seevastu mustavat kalameestest. Et lahel olevat valget laiku isegi raskem leida kui musta. Aga kalasaak on ühtviisi hea nii siin- kui ka sealpool Eestit.
Taimejutt: Kui Vanataat vanal ajal puid loonud, ei ole ta pajupuud sugugi luua tahtnud, sest kehvast põõ-sast kellelegi kasu ei olevat. Paju palunud siis, et lubataks talle mütsipõhjagi suurune maatükike, temale olevat sellest küll. Vanataat lubanudki kraavikallastelt ja pehmelt vesiselt maalt mütsi-põhja suuruse maatüki ta juurtele asupaigaks. Kuid paju kasutab kuni tänapäevani seda lubadust kurjasti, kasvab ühest juurest, aga ajab end mitme mehepikkuse laiuselt mööda maad laiali.
