Aga pole hullu, külma ja krõbeda toonud noorkuu paisub päev-päevalt aina paksemaks ja täiskuu peaks meile taas soojemat ilma tooma. Seni võiks aga enne õue minekut silmata internetist ilmateenistuse tuulekülma teateid: „Seoses tõeliselt külma talve saabumisega on EMHI kodulehele välja pandud temperatuurid, mida inimene õues tunneb, ehk tuulekülm. See temperatuur on madalam kui see, mida näitab termomeeter akna taga ja mis on raadios välja kuulutatud.

Külmatunnet suurendab tuul, mis puhub inimese ümbert ära tema kehasoojusega soojendatud õhukihi.” Jah, aga ninna kargav pakane annab ise ka märku, et püsi toas. Õnneks puutume tõsise külmaga kokku peamiselt hommikul päikesetõusul. Meil siin Vilusis tuli laupäeva hommikul tõsist meelekindlust üles näidata, et 30,5 miinuskraadiga õue puid tooma minna. Mikk Sarv tuletab lohutuseks meelde vanarahva tarkust, mille järgi selge ja külma talve järel on oodata sooja ja päikeselist suve. Elame-näeme!

Ohtlik nuumamine!

Pakaseilm kaanetab ka merd. Paras jääsupp või koguni püsijää on Soome lahel juba alates Paldiskist. Jää tekkimine ajab kõik veelinnud põhja poolt lõunasse, sellepärast on juba päris palju teateid siiapoole rännanud ning nõrkenud kauridest ja püttidest. Tulnud on ka hulgaliselt luikesid ja et jäärõngas aina Eesti ümber koomale tõmbub, siis paluvad looduskaitsjad neid mitte toita. Muidu võib Enn Vilbaste sõnul korduda see, mis 2003. aastal Paldiskis juhtus: „Ökolõks, kui paksuks söödetud luiged ei suutnud ilmade üha külmenedes enam ära lennata ja meil tuli luiged kinni püüda ning Vilsandi taha viia. See ei ole kerge.”

Lendavad nahkhiired

Ka karvakandjate elu on üha raskem, eriti rohusööjatel. Paljud neist on kogunenud jahimeeste poolt lahti aetud sihtidele ja näivad üsna nõrkenud moega. Auto eest ei vaevu nad enam lumehangedesse minema. „Lükka või autoninaga teelt eest,” kirjeldavad metsatöötajad. Kerge lumekoorik, mis on vahekihina 10 cm sügavusel, aga kannab juba kergemaid kiskjaid. Hästi aktiivseks on muutunud kährikud, kes pole enam sugugi unise moega. Puudega satub tuppa ka nahkhiiri, kes võivad hakata ärevalt toas ringi lendama. Nad tasub siis keldrisse viia ja kevadel välja lasta.

Lammastel aga sünnivad praegu pojad, suuremad julgevad juba ema järel ringi kepsutada. Metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütles: „Sel aastal meil karuorbe veel pole ja koha vannitoas on saanud hüljatud lambatalled Kärdu ja Roberto. Turvakodusse on aga toodud kakkusid, nemad ei saa paksu lume alt hiiri kätte.”

Talvitujaid vähem

Muu linnurahvas on aga metsa all nii vakka, et isegi harakad ei kädista. Veerand tunni sees kuuleb vaid korra kirjurähni „klikki”. Ja pasknäär lendab kuhugi oma asju ajama. Talvituvaid rändlinde on sel aastal tunduvalt vähem, rästad hoiduvad lahti olevate jõekeste äärde ja toidumajade lähedusse. Eelmisel nädalal nägin sel aastal esimest leevikest, neid punnpaabusid lihtsalt pole kuulda ega näha. Aga põh-jamaade asukas tutt-tihane lasi väikese laulutrilleri. Koongas nähti ühe metskitsekorjuse kallal maiustamas nelja merikotkast korraga.

Kasvata sibulaid!

Hoolimata õuepakasest on kartulid keldris idud välja ajanud ja sibulakastis on esimestel kuldkeradel rohelised tutid peas. Rohetutid võiks panna aknalauale otsapidi vette kasvama. Selline roheline sibulavõrse on lõhnavam ja maitsvam kui poest ostetu.

Lastele ilmamäng: kelle sibul?

Sibulaid saavad ka lapsed ise veepurgi peale papirõngale kasvama panna ja siis päevast päeva uurida, kelle oma jõudsamalt kasvab. Aga mängida saab ka üht mängu. Igaüks võiks oma sibulat hästi tundma õppida ja siis panna nad ühisesse korvi. Mängujuhi käskluse peale tuleb proovida kinnisilmi oma jagu korvist üles leida. Mängu võib ka mitu korda korrata.