„Kahe looma värvus oli hundile ebatüüpiliselt helekollane, nelja looma oma jälle liiga tume,“ selgitas jahimeeste kahtlusi Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil. „Samast karjast kütitud kaks vanemat looma olid aga kindlasti hundid.“

Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi zooloogia osakonna töörühm tegi loomade lihasproovidest DNA analüüsi abil kindlaks, et tegemist on tõepoolest hundi ja koera ristanditega.

„DNA analüüsi vastus tähendas, et Eestis leidis esmakordselt kinnitust hundi ja koera ristumise juhtum,“ ütles Peep Männil. „See ei ole tavaline, kuid siiski on mitmel pool maailmas seda täheldatud. Seal, kus hundi asurkond on tugev, reeglina hübriide ei teki. Ja kui neid tekibki, siis jäävad nad olelusvõitluses hundile alla.“

Hunti ja koera piirab ristumast eelkõige käitumisbarjäär

Seda, et hundi ja koera hübriidid oleks oma käitumiselt inimese suhtes huntidest julgemad või agressiivsemad, pole täheldatud. Üldjuhul pole hundi ja koera hübriidid Eestis inimesele nii ohtlikud, nagu võiks arvata mõnel pool levinud kuulujuttude järgi, ütles Eesti Päevaleht Online’ile Tartu Ülikooli zooloogia doktorant Maris Hindrikson, viidates, et koertekarjad võivad ohtlikumad olla.

„Hübriidid ikkagi segunevad nendesamade hundikarjadega ja on võetavad hundikarjana,“ ütles Hindrikson. Kuigi koera ja hundi hübriidide käitumist on vähe uuritud – õigupoolest on neid Euroopas võrdlemisi vähe ka leitud –, on arvatud, et hundi ja koera hübriidid võivad olla inimesele ohtlikumad kui tavalised hundid seetõttu, et nende hirm inimese ees võib koera ja hundi omaduste ristumise tõttu olla väiksem kui huntidel.

„Aga Eestis puutuvad looduses hunt ja inimene nii või teisiti kokku,“ leevendas Hindrikson võimalikke hirme.

Selle kohta, kas hunti ja koera tuleks pidada eri liikideks või ühe liigi alamliikideks, on Hindriksoni sõnul teadlaste hulgas erinevaid arusaamisi. „See sõltub teadlasest,“ ütles ta.

„Kuna hunt ja koer võivad ristuda looduses vabalt, siis on see pigem käitumisbarjäär, mis ristumist piirab,“ selgitas Hindrikson. Tavaliselt annavadki hundi ja koera hübriide jahikoerad, kes on vabapidamisel ja vabajooksul, samuti koerad, kelle omanik on hüljanud. Hundi ja koera järglased on paljunemisvõimelised, põhimõtteliselt oleks võimalik geneetiliselt määrata, mitmenda põlve hübriididega on tegu, ent Taebla huntkoerte kohta nendega laboris tegelenud Hindrikson täpsemat hinnangut anda ei osanud.

Turovski: hübriid on ohtlikum kui puhast tõugu hunt

Ent Tallinna Loomaaias töötav zooloog Aleksei Turovski selgitas Eesti Päevaleht Online’ile, et loomulikult on hundi ja koera hübriid inimesele ohtlikum kui puhtatõuline hunt. Turovski lisas siiski, et ka varblasega kokku puutudes peaks inimene olema ettevaatlik ja adekvaatselt käituma.

„Koer on vanim koduloom, hundist aretatud,“ märkis Turovski. „Kodustamise käigus on hundi ettevaatlikkus on taandunud nii, et koertel isegi nende ajus on ühe ala võrra – küll väikese mahu poolest – vähem ajuollust.“ Koerad on Turovski hinnangul palju ettevõtlikumad kui hundid.

„Hunt uurib pikalt ja põhjalikult ega usu hetkekski, et ta on väljaspool hädaohtu, kui inimest näeb,“ ütles Turovski. Koerad seevastu on palju uudishimulikumad ja võivad tulla inimesest kümne meetri kaugusele, kui neile miski huvi pakub. „Mõni on ettevaatlikum, mõni pressib tugevasti peale,“ ütles Turovski.

Viimati leiti Eesti lähedalt Põhja-Lätist hundi ja koera ristandite pesakond 1999. aastal.

Koeri, kelle soontes voolab huntide verd, kasvatatakse ka kennelloomadena, säärastesse tõugudesse kuuluvaid koeri on ka Eesti koeraentusiastidel.