Jahimehed tabasid Eestis esmakordselt kindla huntkoera
Läänemaal Taebla jahipiirkonnas kütiti möödunud talvel kaheksa hunti, kellest kuue noore isendi värvus pani kohalikud jahimehed kahtlema, kas tegemist on ikka päris hundiga.
„Kahe looma värvus oli hundile ebatüüpiliselt helekollane, nelja looma oma jälle liiga tume,” selgitas jahimeeste kahtlusi metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil. „Samast karjast kütitud kaks vanemat looma olid aga kindlasti hundid.”
Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna töörühm tegi loomade lihasproovidest võetud DNA-analüüsiga kindlaks, et tegemist on tõepoolest hundi ja koera ristanditega.
„DNA-analüüsi vastus tähendas, et Eestis leidis esimest korda kinnitust hundi ja koera ristumise juhtum,” ütles Peep Männil. „See ei ole tavaline, kuid siiski on mitmel pool maailmas seda täheldatud. Seal, kus hundi asurkond on tugev, tavaliselt hübriide ei teki. Ja kui neid tekibki, siis jäävad nad olelusvõitluses hundile alla.”
Koerakari on ohtlikum kui hundikarjas elav huntkoer
Üldjuhul pole hundi ja koera hübriidid Eestis inimesele nii ohtlikud, nagu võiks arvata mõnel pool levinud kuulujuttude järgi, ütles Tartu ülikooli zooloogia doktorant Maris Hindrikson, viidates, et koertekarjad võivad olla ohtlikumad.
Huntkoerte kohta liigub igasuguseid jutte, mille järgi hübriidloomad võivad olla agressiivsemad ja karta inimesi vähem kui hundid. "Väga neid uskuda siiski ei tasu, sest hundi ja koera hübriide on siiski üksjagu raske tuvastada ja paljud hübriidi kahtlusega isendid on osutunud tegelikult siiski kas huntideks või koerteks, " ütles Saarma. "Samuti pole hübriididega arvestatavaid käitumiskatseid keegi seni avaldanud, mis kinnitaksid mingilgi määral legende huntkoerte suuremast ohtlikkusest."
Saarma sõnul võivad huntkoerad pigem isegi inimesi rohkem karta kui tavalised hundid. "Kui rääkisin möödunud aasta lõpul ühe meie koostööpartneriga Poolast, kes on pikka aega kunstlikes tingimustes paaritanud hunte ja koeri, et uurida, kas sel moel oleks võimalik paremaid koeratõuge saada," selgitas Saarma. Koostööpartner väitis, et neil on kõik seni saadud huntkoerad osutunud inimpelglikeks ja üldse mitte agressiivseteks.
"Aga eks loomasõbrad tea hästi, et isegi samast pesakonnast pärit koerte iseloomud on sageli väga erinevad," möönab Saarma, viidates asjaolule, et Eestis registreeritakse igal aastal tuhandeid koerte rünnakuid inimestele. "Ei imestaks, kui ka huntkoertest mingi osa võib olla agressiivsema iseloomuga. Samas pole mingitki põhjust pidada huntkoeri eriliselt ohtlikeks."
Ka puudel võib hundiga järglasi saada
Tavaliselt annavad hundi ja koera hübriide jahikoerad, kes on vabapidamisel ja võivad vabalt ringi joosta, ning koerad, kelle omanik on hüljanud. Viimati leiti Eesti lähedalt Põhja-Lätist hundi ja koera ristandite pesakond 1999. aastal.
Loodusteadlased kinnitavad, et koera ja hundi erinevus on pigem käitumises kui milleski muus – tavaliselt takistavad hunti ja koera ühiseid järglasi saamast peamiselt nende erinevad kombed. Huntide ja koerte järglased kipuvad olema sigimisvõimelised, Hindrikson ei osanud kindlalt öelda, kas Taeblas lastud huntkoerte endi ema oli koer või jääb kodustatud esivanem nende suguvõsas põlvkond-paar kaugemale.
"Kuigi halli hunti (Canis lupus) ja koera on käsitletud ka kui eraldi liike, on koer siiski hundi üks alamliik Canis lupus familiaris. Vaatamata sellele, et kodustamiskatsed said alguse juba vähemalt 15 000 aastat tagasi ja et koeratõuge on palju ja väga erinevaid, ei ole hundi ja koera vahel siiani välja kujunenud sigimisbarjääri," rääkis Eesti Päevaleht Online'ile Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia vanemteadur Urmas Saarma.
"Nii et kui vahest harva langevad asjaolud kokku, siis annavad hunt ja koer ka järglasi," ütles Saarma. "On täheldatud, et enamasti sünnivad hundi ja koera hübriidid ehk ristandid emase hundi ja isase koera paaritumise tulemusena. Nii oli see ka meie poolt tuvastatud hundi ja koera hübriidide puhul Eestis, kus erinevate geneetiliste markerite analüüsil selgus, et Taeblas lastud huntkoerad on emaliini pidi „hundi verd“ kuid isaliini pidi „koera verd“.
"Kindlasti mitte kõigist tõugudest koerad ei pruugi saada järglasi huntidega," ütles Saarma. "Kuid senised teadmised lubavad järeldada, et lisaks hundile välimuselt sarnased koeratõugudele – nagu Saksa lambakoer – on võimelised hundiga järglasi andma, ka paljud teised tõud, isegi sellised nagu puudel."
"Hundi verd" koeratõug mõnel pool keelatud
Koeri, kelle soontes voolab huntide verd, kasvatatakse ka tõuloomadena, säärastesse tõugudesse kuuluvaid koeri on ka Eesti koeraentusiastidel.
"Eks motiive on erinevaid, kuid nii nagu hollandlane Leendert Saarloos, kes möödunud sajandil leidis, et koerad on liiga inimesestatud ja üritas Saksa lambakoera aretada veelgi paremaks teenistuskoeraks „hundi vere“ lisamisega, nii on paljud teisedki koeraaretajad üritanud sama teha," kommenteeris Saarma. "Lisaks Saarloosi huntkoerale on koeratõugude nimekirjas ka näiteks Tšehhoslovakkia huntkoer, keda peetakse karjakoerana."
Mõlemat tõugu iseloomustab Saarma sõnul elav iseloom ja nad on peremehele ustavad. Siiski on Tšehhoslovakkia huntkoer mõnedes maades, näiteks Rootsis, keelatud.
