Jalgpall ühendab selle, mille Berliini müür lahutas
Saksamaa pealinn on suurmängu eel täis lippe ja ootusärevuses inimesi. Viimati võistlesid sakslased jalgpalli MM-i finaalis 12 aastat tagasi. Suurmängude ajaks suletakse Berliinis poed ja kaunistatakse kõik võimalik rahvussümboolikaga – see on asi, mida endale liigse rahvuslikkuse hirmus tavapäraselt ei lubata.
Gerd Kanteri medal Londoni olumpiamängudel tõi Vabaduse väljakule tuhandeid juubeldavaid inimesi. Robert Hartingi kuldmedal Berliini kesklinna tänavaid aga võidujoovastusega ei täitnud. Olukord on aga hoopis teine, kui rahvuskoondis on pääsenud jalgpalli MM-i finaali. Berliinis suletakse jalgpallimängu ootuses poed tunde varem, sest ka poemüüjal on tarvis mängu vaatama minna, tuuakse välja rahvussümboolika, isegi politseiauto on trikolooridega kaunistatud. Kui muidu on sakslastele lippude lehvitamine pigem tabu, sest kardetakse liigset natsionalismi, siis jalgpall muudab kohalikud nii uhkeks, et rahvusvärvidesse maalitakse näod, kaunistatakse rõdud lausa nelja lipuga ja kantakse lipuvärvides riideid. Mis kõige olulisem – berliinlased ei vaata mänge kodus. See on rahvuslik pidu, sest suurimale väljakule, kust kunagi jooksis läbi Berliini müür, koguneb linna kolmest miljonist elanikust üle saja tuhande.
