Näiteks Jõgevamaa loodusemees, kogenud jahimees ja retkejuht Vahur Sepp nentis, et pole valgejänest juba kolmandat talve järjest metsas kohanud. „Kui juba jälgi juhtun nägema, siis on see asi väärt, et sellest teistelegi rääkida,” osutas Sepp. Eeskätt metsaga seotud valgejäneste kõrval on ka põllumaastikule omaseid halljäneseid aina vähemaks jäänud.

Kuigi ulukiseire käigus jäneste arvukuse üle täpsemat arvet ei peeta, annavad kõneka pildi nende hulga vähenemisest nii aastased küttimisarvud kui ka asustustihedusest aimu andvad nn jäljeindeksi näitajad. Kui halljänese puhul on viimaste kümnenditega aastane küttimine kukkunud 2000 piirimailt 400 isendi kanti, siis valgejäneste küttimine on samal ajal peaaegu olematuks muutunud, langedes 1600-lt vaid sadakonna lastud loomani aastas.

Seejuures loendasid jahimehed valgejänese jälgi mullu võrreldes eelneva aastaga koguni ligi 40% vähem.

Mis siis meie jänestega juhtunud on, et nende hulk on paarikümne aasta jooksul aina kahanenud?