-Eesti eksport kasvas septembris viimas kahe aasta kõrgeimale tasemele. Samuti on inflatsioonitempo suurenenud. Kas need näitajad ennustavad juba uue buumi lähenemist?

Mõlema puhul ei oska täpselt öelda. Ekspordiga on selline lugu, et meie andmed pole teiste riikide omadega võrreldavad, sest meie ekspordist moodustavad suure osa masinad ning seadmed, näiteks mobiiltelefonid, mis Eestis ainult kokku pannakse. Kümme protsenti ekspordist on meie enda väärtusloome. Ülejäänud on see edasi-tagasi veetud vaheproduktid.

Väga suure osa moodustab ka naftatransiit, mida käsitletakse samuti impordi ja ekspordina. Transiidivaldkonnas kahtlemata teenitakse selle pealt, kuid pigem on tegemist läbisõitva produkti väärtusega, mitte meie ekspordi väärtusega.

Buumist ei ole veel mingit juttu, küsimus on, et kas majandus hakkab taastuma.

Inflatsiooni puutuv oli ette teada ja teistes riikides varem nähtud. Eestis, kui madalama hinnatasemega riigis hakkavad hinnad loomulikult kiiremini kasvama, kui ülejäänud eurotsooni riikides.

Hinnad kasvasid isegi nendes riikides, kus oli küsimus ainult eurole üleminek ehk ei olnud hindade vahet, mida hakata tasa tegema. Meie puhul kehtib kaks komponenti korraga.

-Kas inflatsioonitempo peaks riigijuhte murelikuks tegema?

Inflatsiooni ei pidurda mitte millegagi. Antud juhul need tegurid ei ole meist. Eurole me pidime üle minema, hinnataseme vahe on samuti olemas. Need on kõik väljaspoolsed objektiivsed tegurid, mida vaesed poliitikudki nende vastu saavad teha?

Mujal EL-is tehakse samamoodi, et kohandatakse muud asjad inflatsiooniga, mitte ei püüta mingite imevõtetega iflatsiooni maha suruda.

Euroopa keskpank on senini siiski saavutanud selle, et suurt inflatsiooni euroalas tekkinud ei ole. See ongi see, mida saab teha inflatsiooni vastu. Hinnad tõusevad ja langevad. Kõik need „ausa kaubanduse kokkulepped“ on väikesed naljad.

-Kui kaua kulub aega enne kui tuleb hakata reaalselt rääkima uue buumi tekke ohust?

Buum oli esile kutsutud kindlast välistegurist: tohutu laenuraha sisse voolamine. See laenuraha ei voolanud sisse mitte juhuslikult, vaid selle pärast, et kaks suurt Rootsi panka võitlesid Baltikumis turu enda kätte saamise nimel. Selleks, et turg enda kätte saada, tuleb pikaks ajaks inimesed siduda oma pangaga. Selleks on pikaajalised eluasemelaenud kõige paremad vahendid.

Mingit sisemist tõusu tegelikult ei olnud. Oli laenuraha ehk dopinguga üles pumbatud musklid, mis vajusid lihtsalt tühjaks. Nüüd alles hakkab selguma, et millises olukorras meie majandus on, kuna tuleb läbi ajada ilma laenurahata, tuleb majandada kokkuhoidlikult, investeerida sääste. Siis selgubki, kas on sääste mida investeerida ja kas suudetakse ökonoomsemalt majandada.

Buumist ei ole lähemal ajal mingit juttu. Küsimus on selles, kas majandus osutub üleüldse teovõimeliseks.

-Kas eelkirjeldatud laenu abil tekitatud buum võiks tulevikus korduda?

Sellisel kujul kindlasti mitte. Pole sellist tingimust enam. Põhiosas on turud jaotatud, inimesed on jaotatud. Edasi läheb normaalses tempos, ka pankadel pole enam tormata kuhugi.

Eks see oli paras õppetund kõigile. Tõsi küll kõige väiksem õppetund oli see pankadele. Varasemate suurte kasumite kõrval olid nende nende pisikesed kahjumid lausa köömes.

Kogu muu majandus ning paljud inimesed said ikkagi asja selgeks, et laenata võib siis kui sul on potentsiaal laenu tagasi maksmiseks.