Tegelikult on lennuväli praegugi kasutuses, hoolimata sellest, et lennujuhtimist seal ei ole ja hobilendurid maanduvad omal riisikol 600 meetri pikkusele põllurajale, mida vaid nimetatakse maandumisrajaks. Kui lennuvälja arendajate unistus teoks saab, pikeneb maandumisrada kaks korda pikemaks, saab asfaltkatte ning raja kõrvale kerkivad teenindushooned, tankla ja angaarid.

Sihtasutuse nõukogu juhtiv Jõhvi vallavanem Tauno Võhmar usub, et 2016. aastaks võiks korralik asfalteeritud 1200 meetri pikkune rada maas olla. Võrdluseks: Tallinna lennujaama maandumisraja pikkus on üle kolme kilomeetri, Pärnus 2,8, Tartus 1,8 ja Kärdlas 1,5 kilomeetrit.

Kuigi Nõukogude ajal oli käigus ka Leningradi–Jõhvi–Tallinna lennuliin, ei hakata uuendatud lennuvälja regulaarlendudeks kasutama.

„Kasutajateks jäävad hobilendurid, lennumudelistid. Varem kasutasid seda langevarjurid, aga kuna siin lennukit enam ei ole ja Narvas on, siis nad hüppavad Narvas. Lennuvälja on kasutanud ka metsapõlenguid kustutanud lennukid,” loetles Võhmar. Ta lisas, et lennuväli võiks vajaduse korral teenindada ka lähedalasuvat Ida-Viru keskhaiglat, näiteks pakkuda kopterile maandumisplatsi.