Eelmisel nädalavahetusel tutvustati linlastele joogivee tootmise keerulist protseduuri, küllakutsele reageerinud said veepuhastusjaamas põhjaliku ülevaate nii ajaloost kui ka tänapäevast.
Paljuks ei pidanud kraanivee saamise lugu oma silmaga kaema tuleku vaeva sadakond igas vanuses linnakodanikku. Uks oli valla küll Tallinna veeäri 660-aastaseks saamise tähistamise nädala raames, ent unustada ei saa siinkohal ka kaht otseselt veepuhastusega seonduvat tähtsat sündmust.
Nimelt peab Tallinna veepuhastusjaam tänavu novembris 70-aastast sünnipäeva ning on ühtlasi äsja ja lõplikult uuele tehnoloogiale üle läinud.
Külastajate küsimused kippusidki käima peamiselt uue ja huvitava meetodi - osoneerimise - kohta. Kõik olid ühel meelel, et kraanivesi maitseb nüüd palju paremini.
Mõni püüdis veepuhastajaid torustiku kehvast seisust tingitud hädades süüdistada, pärides aru, mis puhtast joogiveest giid kõneleb, kui kraanist tuleb roostest ja hägust ollust.
Kõike oma silmaga näinuna veenduti, et vee puhastajate töö tulem on laitmatu ja vesi tõepoolest kristallselge. Veetootmisdirektori asetäitja Sirje Seemendi ütles Eesti Päevalehele, et inimeste selline küsimus on õigustatud, kuid veepuhastusjaam pole küsimuse õige adressaat - seni kuni torustik ei ole põhjalikult rekonstrueeritud, ei saa vee puhastajad garanteerida, et tarbijani jõudes vee kvaliteet tundmatuseni ei muutu.
Puhastusjaama algusaegadel toodeti ööpäevas 24 000 kuupmeetrit joogivett, sellest kogusest piisas 1960. aastateni. Rekordiks on üle 220 000 kuupmeetri. Tarbimine on viimaste aastatega tunduvalt vähenenud ja toodang 120 000 kuupmeetrile langenud.
