Jõulud sauna ning seapraega
“Oh sa püha jumal!” ehmub linnapea. “Mida see siit tahab? Evelynike, ole hea, vaata, kas Toompea järsku põleb?”
Aga ei paista punast kukke kusagilt. Savisaar pühib mandariinikoored kiiruga lauasahtlisse ja tõmbab pidaama peale pintsaku.
“Pükse ei jõua enam vahetada,” kirub ta. “Aga oota, laota see tekk mulle jalgade peale. Sohh! No las nüüd tuleb. Vilja, kullake, vaata meile midagi juua! Kas karusmarjalikööri või pihlakaviina või... Eks sa ise tea! Ja sina, Evelyn, too jäneselihast pirukaid! Eluga!”
Naised sibavad käskusid täitma, samal ajal kui peaminister tuppa juhatatakse.
Juhan Parts on näost valge, ei tereta, istet ei võta. Ta sihib näpuga linnapead ja küsib erutusest väriseva häälega:
“Mida see siis nüüd tähendab, Savisaar! Vasta, Savisaar! Mida sa jälle sepitsed, Savisaar?”
“Mida?” ei saa linnapea külalise isevärki jutust midagi aru. “Mis sa kõneled? Mina ei sepitse midagi!”
“Oh-oh-hoo!” teeb Parts ja katsub üleolevalt naerda, aga toob kuuldavale vaid paar imelikku käätsatust. “Ah et sina ei sepitse midagi! Aga mis toru see sul seal õues on?”
“Toru... Mina ei tea mingit toru...” imestab Savisaar, kuid taipab siis korraga. “Ah sa räägid vabaduse kellast! Sellega on jah sihuke asi, et meil said mört ja kivid otsa, pidime teiseks sambaks plekist toru võtma. Pole nii ilus, aga ajab asja ära küll.”
“Aga miks sellest torust suitsu tõuseb?” küsib Parts kurjalt. “Ära valeta, Savisaar, see pole kellegi kell ega toru, see on korsten!”
“Korsten?” kehitab Savisaar õlgu. “Missugune korsten?”
“Eks ikka punkri oma! Kutsusin Mart Laari ja Alfred Käärmanni ka vaatama, mõlemad ütlesid, et see on ehtne metsavennapunkri korsten, sihukesi olnud peale sõda kõik metsad täis. No ütle, Savisaar, mistarvis sa ometi enesele maa alla punkri oled ehitanud? Kas sa tahad minu vastu sõda alustada?”
“Juhanikene...” katsub Savisaar peaministrit rahustada. “Ei taha mina mingit sõda! Mina olen puruhaige inimene, talitan toas, tukun pool päeva, ei mina taha enam kellegagi ärbelda ega rammu katsuda! Usu mind, ei ole seal maa all mingit punkrit! Ela päris rahus ja ära karda mind, ma ei tee sulle paha!”
“No-noh!” nohiseb Parts. “Küll ma tean! Tahad minu tooli!”
“Ei taha, ei taha! Istu aga rahus oma tooli otsas, mul on siin hea küll. Mina ei taha enam midagi muud kui ainult rahu ja vaikust. Jõuluaeg pealegi!”
Samas tulevad naised tuppa, lauale kantakse kuldpruune pirukaid ning mitu pudelit marjade peal tõmmanud viina. Kaminasse lisatakse puid, köögist levib isuäratavat praelõhna.
“Tule, Juku, meki pirukaid, pärast jääd meie juurde lõunale,” meelitab Savisaar. “Lenk küpsetab juba hommikust saadik siga, määrib teda meega, hautab õlles. Lausa sulab suus! Ära mõtle kogu aeg igasugu punkritest, naudi elu! Praegu on ju pühad!”
“Savisaar!” ütleb Parts ähvardavalt. “Niipalju ütlen ma sulle – tea, et mina enne ei puhka, kui ma ka endale punkri olen kaevanud! Tulgu sõda, kui sa seda nii väga tahad! Vannun taeva nimel, et kaitsen uut poliitikat ega lase ennast võrku püüda. Kaval oled, kalamees, aga mina olen vähk, näpistan vastu!”
“Missugune vähk...” pomiseb Savisaar õlgu kehitades, aga Parts läheb samal ajal tagurpidi uksest välja, näpp hoitavalt püsti ja kordab:
“Mina olen vähk!”
“Päris imelik mees,” vangutab Savisaar pead, aga lööb siis käega. “Madis teda võtku! Ei oska inimene elada – noh ja jumal temaga. Naisuksed, kas saun on valmis?”
“Valmis, kullake!” kinnitab Vilja. “Kas on soovi minna?”
“Aga miks sa, isake, Partsile ei öelnud, et see pole mitte vabaduse kell, vaid sinu sauna korsten?” päris Evelyn.
“Ei tahtnud nagu, hakkab veel kaasa kippuma!” seletab Savisaar. “Pole mulle sinna võõraid tarvis. Noh, tüdrukud, kas lähme?”
“Lähme, isake!” nõustuvad Vilja ning Evelyn, võtavad Savisaarele kaasa puhta pesu, seebi ning nuustiku. Linnapea ise viskab õlale käterätiku ja kiikab veel korra kööki sisse.
“Heimar, kui ma saunast tulen, olgu praad valmis!” manitseb ta.
“Saab tehtud!” kinnitab poolpaljas ja higine Lenk kuuma ahju juurest. Liina Tõnisson ja Siiri Oviir, kes ka kolde juures oma vanu konte soojendavad, kargavad püsti.
“Heategija, kas sa meid ka sauna võtad?”
“Ei võta, eided käivad pärast! Mul on siin nooremaid seljapesijaid ning kaelasoone mudijaid,” vastab Savisaar ja pilgutab Evelynile ja Viljale silma, mispeale piigad armsasti punastavad. Savisaar patsutab neid põsele.
“Küll on jõulud ilus aeg!” õhkab ta ja vantsib laisalt oma uue sauna poole. Vabaduse kella plekist torust kerkib taevasse peenike suitsusammas – ahjus ei põle ju mingi vettinud rämps, vaid head kuivad kasehalud, just parajad tubli pühadesauna kütmiseks.
