Jõulude eel tulevad tuppa ratsuritäht ja araukaaria
Ratsuritähe perekonnas on 55 liiki sibultaimi. Nende kodumaa on Lääne-India saarestikus ja Mehhikost kuni Argentina ning Boliiviani, ühe liigi kodumaa on Lääne-Aafrikas. Ratsuritähed kasvavad looduses poolkõrbetes, kuivadel mäenõlvadel ja hõredates põõsastikes, harvem epifüüdi ehk pealistaimena puude võradel. Ratsuritähe liikide ja sortide ristamise tulemusena on saadud enam kui 600 sorti.
Ratsuritähe kasvatamine ei ole üleliia keeruline. Kõige rohkem müüakse neid just jõulude ajal. Poes võib leida ratsuritähti lõikelillena, taimi potti istutatuna, aga ka sibulaid karpi pakendatuna, mis tuleb ise kodus potimulda istutada. Ratsuritähe kasvatamisel peab arvestama sellega, et meelsamini kasvab ta suhteliselt väikeses potis, sibul poolenisti mullast väljas. Sobiva poti suuruse saame valida arvestusega, et sibula ja potiserva vahele jääks pöidla jagu ruumi mulla lisamiseks.
Kui ostame puhkeperioodi läbinud sibula pakendis, milles on vaid sibul ja juured, tuleb taim istutada nii, et juured jääksid sirgelt mulla sisse. Pole hea jätta juuri kahekorra või osaliselt mullast välja. Istutamisel on hea jälgida, et sibul jääks kolmandiku või kuni poole ulatuses mullast välja, nii on seenhaigustesse või bakterhaigustesse nakatumise oht väiksem. Kõige sagedasem ratsuritähe haigus on punapõletik. Seda põhjustava seene kahjustus avaldub punaste laikude või triipudena sibulasoomustel, lehtedel ja juurtel. Punapõletiku tõrjeks võib sibulat enne istutamist leotada kaaliumpermanganaadi lahuses, üks-kaks tundi soojas vees (42–43 ºC) või viimase võimalusena kasutada mõnd seenhaiguste tõrjeks sobilikku mürkkemikaali (Bravo, Oksirom jm). Haiguse levikut soodustab suur õhuniiskus, ülekastmine, liiga jahe ruum, sage lämmastikurikka väetisega väetamine ja külma veega kastmine.
Ratsuritäht vajab rikkalikuks õitsemiseks kuiva puhkeperioodi, mil potimulda ei kasteta. Enamasti algab ratsuritähe puhkeperiood pärast kasvuperioodi lõppu sügisel septembris või oktoobris. Järk-järgult tuleb kastmise sagedust vähendada, kuni lõpuks taime enam üldse ei kasteta. Niiviisi toimides ka lehed aegamisi kolletuvad ja kuivavad ning toitained kanduvad sibulasse. Kui lehed rohelisena ära lõigata, ei saa sibul vajalikul määral toitaineid ja õisikupunga moodustumiseks ei jätku taimel jõudu. Pärast lehtede täielikku kuivamist tõstetakse sibul sooja (18–23 ºC) ja pimedasse kohta.
Kui paari kuu pärast sibulasoomuste vahelt kasvama hakanud õisikupung on 4–5 cm kõrgune, istutatakse ratsuritähe sibul uude potti värskesse nõrgalt happelisse mulda. Istutamise ajal eemaldatakse lahtised kuivanud sibulasoomused ja täielikult kuivanud või pruuniks tõmbunud juured. Elusad ratsuritähe juured on valkjad ja need tuleb alles jätta.
Talub hästi kuiva õhku
Ümberistutamise ajal võib eraldada vana suure sibula küljest ka väiksemad külgsibulad. Noori väikseid sibulaid võib kasvatada igaüht eraldi potis või ka mitme kaupa koos. Enamasti kulub külgsibulal õitsemiseks kaks- kolm aastat, see on sorditi erinev ja sõltub ka kasvataja hoolsusest. Noori sibulaid kasvatatakse puhkeperioodita kaks-kolm aastat. Kui taimel on arenenud vähemalt neli suurt ja tugevat lehte, võiks selline taim juba õitseda.
Ratsuritäht kasvab hästi ka kuiva õhuga keskküttega ruumis, kus talvine temperatuur on rohkem kui 20 ºC. Õitsemise ajaks võib õitsva ratsuritähe poti tõsta ka jahedamasse ruumi, et õitsemisaega pikendada. Mida soojem on ruum, seda lühem on õitsemisaeg.
Araukaariaid (Araucaria) on 18 liiki. Nende kodumaa on Vaikse ookeani saartel, Austraalia idaosas, Brasiilia lõunaosas, Argentinas ja Tšiilis. Uus-Kaledoonias kasvab 13 liiki endeemseid araukaariaid. Tšiili araukaaria (A. araucana) on valitud Tšiili rahvuspuuks. Seda peetakse ka kõige külmataluvamaks lõunapoolkeralt pärit puuks. Toataimena kasvatatakse kõige sagedamini Norfolki saarelt pärit kõrget araukaariat (A. heterophylla). Looduses kasvab ta kuni 65 m kõrguseks hiiglaslikuks puuks.
Kadaka või jugapuu sarnaselt on ka araukaaria kahekojaline taim, mille emas- ja isaskäbid arenevad eri isenditel. Araukaariale valige toas kõige valgem, õhurikkam ja jahedam koht. Novembrist veebruari lõpuni meeldib talle ruum, mille temperatuur on vaid 8–14 ºC. Kui temperatuur on oluliselt kõrgem, siis võivad oksad longu vajuda, okkad enneaegselt kolletuda ja variseda ning puu kaotada toreda väljanägemise.
Kõige paremini sobib araukaaria suure maast laeni ulatuva akna või nurgaakna lähedale. Väga palavas ja kuiva õhuga ruumis araukaaria end pikka aega hästi ei tunne. Õhuniiskuse suurendamiseks on hea panna poti kõrvale lai anum, millele valatud vesi aegamisi aurustub. Araukaariat tuleb kasta ettevaatlikult – vesi ei tohi jääda mitmeks päevaks potialusele ja potimuld ei tohi ka tuhkkuivaks muutuda. Väetamisega olge samuti ettevaatlik.
Araukaariat on sobilik väetada üks-kaks korda kuus vaid kasvuperioodil aprillist septembrini lahja okaspuudele sobiliku väetiselahusega. Talvine väetamine võib saada araukaariale hukatuslikuks. Kui taimel on piisavalt valgust ja ruumi temperatuur on sobiv, võib puu ka toas aastakümneid kasvada. Esimestel eredatel päiksepaistelistel kevadpäevadel tuleb taime jälgida ja vajaduse korral varjutada (aknast eemale tõsta), kui lõunapäike okkaid pruunistama kipub.
Suveks võib noorema isendi pärast öökülmade lõppu õue viia, suuri isendeid teisaldada on aga tülikas. Suveks valige aias araukaariale poolvarjuline keskpäevase päikese eest varjatud koht. Järsust asukoha muutu-sest põhjustatud stressi leevendamiseks valige puu õue viimiseks pilvine või vihmane päev. Kodustes tingimustes araukaaria paljundamine on keeruline, sest pistikud juurduvad üsna aeglaselt. Kui aga puu on kasvanud laeni, võib kevadel või suve hakul tipu lühemaks lõigata.
