Jõuluime sünd: Eestis elavad vaid õnnelikud inimesed
Vurra-vurra veereb Eesti Päevalehe päkapike auto, punamütsidega tegelastel on hääd soovid suul, kingikott pardal ja salmi pole neile vajagi lugeda. Lihtsad inimesed lihtsalt räägivad, kuidas aasta läks ja mida nad jõuluvanalt ootavad.
Hani koera asemel
Läänemaa Üdruma küla Sooharimise talu peremees Tõnu Sillat haarab suure hane kaenlasse ja teeb talle kalli-kalli. Paist rääkimata. Hani on tal tähtsam koduvalvur kui koer, kaagatab kohe, kui võõrad on tulemas. Ja kui nokaga näpsab või tiivaga virutab, on kutsumata külaline upakil. Nii räägib elupõline meremees Tõnu, kes on ka Angoolas ära käinud. Aga jutt jõuluhanest jõululaual on Tõnu arust nii loll, et isegi rääkida ei tasu. Mees teeb veel kord hanele pai.
“Siin on minu tähtsaim tööriist – sõnnikukäru,” näitab mees habet sügades. Tõnu on mahepõllumees. Mahemajandus läks hästi, Tõnu sai osta õuele saarlaste tehtud sauna, mis sest, et maksis paganama palju – 50 000.
Jõuluks ei oota Tõnu midagi erilist. Soovib hoopis hääd tervist tohter Toomas Ümarikule, kes tegi talle operatsiooni. Siis mõtleb ja lisab: “Jõuluvana võiks tuua rohu, mis suitsetamisest ära võõrutaks. Viinajoomisest sain juba lahti!”
Vurra-vurra veereb päkapike auto, punamütsidega tegelastel hääd soovid suul, kingikott pardal ja salmi pole neile vajagi lugeda.
Kolmsada meetrit seelikuid
Pärnumaa Tõstamaa rahvamaja saalis mürtsub ansambel, millel pole veel nime, aga tahtmist sedavõrd enam. Marvin Mitt, Karlo Salu ja Argo Leerima teevad proovi, silme ees sirendamas vähemasti Eurovisiooni võit, kui mitte biitlitest suurem kuulsus. Aasta oli kena, suvel tegid poisid kõvasti tööd: küll John Deere’i traktori seljas, pintsliga naabri majas, trimmeriga metsas. Jõulavana võiks aga lund tuua, ja kui midagi veel, siis mõni basskitarr kuluks ka ära.
Kõrvalruumis püüab võimsatest kitarrisoolodest üle laulda Pilvi Kase koos mudilaste tantsuringiga. “Oh kooliaeg, oh kooliaeg” – ja kuidas need tantsuks sätitud laulu sõnad kõik olidki? Tantsulaste laul kõlab segava bändi taustal eriliselt – üheteistkümnehäälselt. Just nii palju lapsi on kohal. Küll Hirvo Surva kadestaks!
Kui Pilvi lasteringi ei juhenda, siis koob ta kangast. Mitte tavalist, vaid erilist – rahvariidekangast. Tänavu kudus sada kolmemeetrist kupongi. Kokku kolmsada meetrit, pane või rekordiraamatusse. Lisaks ehitab ta maja.
Ja kui jõuluvana tahab tõesti tuua midagi erilist, siis võiks ta Pilvile tuua imevitsa, millega saaks maja võlad kaelast ära. Praegu üks südamepool rõõ-mustab oma kodu sünni üle, teine aga muretseb pangakohustuste pärast.
Vurra-vurra veereb päkapike auto, punamütsidega tegelastel hääd soovid suul.
Rahvale kotiga rõõmu
Viljandimaa Kõpu mullikatel on hea elu. Igal teisel päeval, kui laudas käib sõnnikulükkamine, kupatatakse ligi kahesajapealine kari õue. Saab möllata, kõva häälega möögimisest rääkimata. Mida jõuluvana toob, seda karjatäis sõralisi veel ei tea. Raamatupidajapaberitega laudatööline Aili Reinberg aga teab – uue lauda nimelt. Enesele ei tihka ta jõulutaadilt midagi küsida, kui, siis vahest näpuotsaga tervist. Nii endale kui ka kogu rahvale.
“Kus see Hele talu asub?” küsitakse Viljandi turumüüjalt Hele Talult tihti. Siis ta seletab saja kolmandat korda, et tegu pole taluga, vaid perekonna- nimega. Palju parema meelega seletab ta aga seda, kui ilmatu kasulik kraam on tänavune enim müüdud kaup – linaseemneõli.
Helel on peas ilus punane müts nagu päkapikul. Kolmandat jõulu kannab ja teab, et kui müüja on õnneliku olemise ning viksi väljanägemisega, ostetakse paremini. Vahetevahel käib president Ilves temalt kurke ostmas. Siis on kogu päev eriline tunne.
Jõuluvanalt ootab Hele tervist ja rahu, teistele soovib kotiga optimismi. Muidu kole vaadata nirssis ninaga ostjat, peab toda lohutama ja lõbustama. Seda aga 20 aastat põlluvilja müünud naeratav naine juba oskab.
Vurra-vurra veereb auto mööda Eestimaad…
Puhkust, kas või piisakene
Läänemaa Kullamaa keskkooli majahoidjal Heino Lõhmusel oli hea aasta. Ei, mitte sellepärast, et töö tahtis iga päev ära tappa. Hoopis seetõttu, et mees pani säästud kokku ja liisis Mazda. Heino on Mazda-usku, sest ta teab: Jaapani värk on hea. Jõuluks ootab Heino kommipakki, muud pole vaja. Mõnus Mazda on juba olemas.
Üdruma külas Amanda puhvetis on aga Krista Korjuse hoole all aukartust äratav laudade kollektsioon. Ei mingit kataloogikaupa, sulaselge ajalugu. Vanimal laual on üle saja aasta turjal ja igal laual oma lugu. Ühe tegi vanaisa, teise taga istus lapsepõlves puhveti omanik, kelle vanaema oligi Amanda, kolmanda annetas ehitus-nõunik.
Krista ohkab. Poolteist aastat on läinud puhvetile hinge sisse puhumiseks, aga nüüd on see tuntud paik. Kui jõuluvana tooks veel kotitäie vabu päevi, sest Kristal on kodus hulk lapsi, kellel on pikad näod ees, kui ema ütleb: vaja puhvetisse minna. Ainuke, mida nad mõistavad, on see, et ema peab krooni teenima. Sest kui on krooni, siis saab kommi. Ja kui on kommi, siis on ka kenad jõulud.
Vurr-vurra…
Lakkamatu jõuluõhtu
Viljandimaa Võhma küünlatehase ümber on nii paks magusa jõululõhna pilv, et annab sellest läbi murda. Võõral soovitataksegi tehast otsides ninaga tõmmata, leiab üles küll.
Eduard Sarv töötab aasta ringi lõhnaküünla magusa lõhna sees, justkui oleksid tal aasta läbi jõulud. Eduard valab küünlaid, paneb tahid sisse. Ainult käsitsi. Käsitöö on Eesti Valguse nimega küünlavabriku firmamärk, rääkimata sajast eri küünlavärvi toonist ja poolesajast aroomist.
Küünlameister Eduardi uhkest ja väärikast olekust on kohe näha – vanaisa moodi. Tema ilusa häälega tütar Anneli Peebo sünnitas poja ja mis suuremat õnne võiks ühelt aastalt tahtagi.
Jõuluvanalt ootab küünlameister Eduard kommi. Eriti hea, kui see oleks ‰okolaadikomm, sest Eduard on maias vanaisa. Ju vist magusa küün-lalõhna sees olemise tõttu.
Vurra- vurra sõitis päkapike auto mööda Eestimaad ja ette sattusid vaid õnnelikud inimesed. Jõuluime missugune!
