Juba kaevandatud raba saab taas elule äratada
Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi teadlaste katsetuste senised tulemused kinnitavad, et turbakaevandustest maha jäänud trööstitult mustavates jääksoodes on võimalik turbakihti kasvatavad turbasamblad suhteliselt lühikese ajaga taas ellu äratada.
Esimese ulatusliku katse käigus külvati 2007. aasta sügisel Lahemaa rahvuspargis asuva Viru raba tühjaks kaevandatud osas umbes poolele hektarile Valgejõe rabast lõigatud turbasammalt. Et külvatud sambla kasvamiseks vajalikku niiskust hoida ja seda ka kõrvetava päikese eest kaitsta, kaeti samblakülv põhukihiga.
Nüüd, kui turbasammal on Viru raba katselapil kaks aastat kanda kinnitada saanud, kinnitab uuringut vedav ökoloogia instituudi soodeuurija Mati Ilomets, et see kunagi Kanadas välja töötatud rabade taastamise meetod toimib hästi ka meie oludes.
„Kõige kriitilisem on esimene aasta, õnneks polnud 2008. aasta suvi põuane, nii et kohati on põhu alt juba esimesed samblalaigud hakanud välja tulema,” rääkis Ilomets.
Kui Viru rabas on esimesed samblalaigud alles tekkimisjärgus, siis Keila lähedal Ohtu rabas freesturbaväljal olev tunduvalt väiksem katselapp, kuhu turbasammalt külvati 2006. aastal, on juba rohetama hakanud. Peale sambla on seal ärganud ka teised rabadele omased taimeliigid, näiteks tupp-villpea ja kanarbik.
Ökoloogia instituudi katsetatava jääksoode taastamise meetodi rakendamise vastu on huvi tundnud ka kohalikud turbakaevandajad.
Näiteks AS Tootsi Turvas külvas eelmisel aastal Läänemaal Niibi turbaraba kaevandatud osa korrastamise projekti käigus turbasammalt enam kui kümnele hektarile. Ettevõtte ressursijuht Tiit Saarmets ütles, et eks lähiaastad näitavad, kas praegu põhu ja lume alla mattunud samblakülv ka idanema hakkab.
Arvestuse kohaselt küünib Eesti jääksoode pindala umbes 20 000 hektarini. Ühelt poolt on laguneva turbaga jääksood kliimasoojenemist põhjustava gaasina kurikuulsaks saanud süsinikdioksiidi allikaks, teisalt kujutavad need tuhkkuivad turba-kõrbed endast suviti pidevalt suurt tuleohtu. Ilomets märkis, et kõiki jääksoid pole mõistlik taas turbakihti kasvatavateks rabadeks muuta, osa neist oleks mõttekam lihtsalt metsastada.
Viru raba katselapp peaks juba kolme aasta pärast olema kattunud ise niiskust hoidva korraliku turbasamblavaibaga.
Kuivendatud turvas hävib
•• Eestimaa rabade pindala moodustas enne Nõukogude aja suuri kuivendus- ja maaparandus-töid 383 000 hektarit, millest umbkaudu 20 000 hektarile on rajatud freesväljad ja umbes teist niisama palju on nende mõjupiirkonnas.
•• Ligi kahel kolmandikul Eesti sooaladest on turba ladestumine katkenud.
•• Arvestuste kohaselt ladestub meie looduslikes, kuivendamata soodes aastas hektari kohta umbes 1,5 tonni turvast. Pärast kuivendust vallanduv turba mineraliseerumine käib aga märksa kiiremini: aasta jooksul võib kaotsi minna keskmiselt kaheksa tonni turvast hektari kohta.
•• Kui kõigis Eesti kuivendamata soodes kokku ladestub igal aastal turbana umbes 0,5 miljonit tonni turvast, siis kuivendatud ja kuivendusest mõjutatud soodes hävib sama aja jooksul ligikaudu viis miljonit tonni.
