Eesti ühiskonda ühendavaid ideid ja väärtusi on üha enam hakatud otsima minevikust, kirjutab pressisõber Juhan Kivirähk Eesti Ekspressis.  

Kahjuks ei ole viisteist aastat edukat turumajanduse ehitamise kogemust kaotanud Eesti ühiskondliku teadvuse süvakihtidesse juurdunud patriarhaalsust ja suletust.

Eesti ühiskonda ühendavaid ideid ja väärtusi on üha enam hakatud otsima minevikust.

Riik on innuga pühendunud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva aastaringsele tähistamisele, kavandades Vabaduse väljakule konservatiivse maailmavaate supermonumenti. Kiriku roll avalikus elus on järjest kasvamas - kaitseväe kaplanite süsteemi kõrval on kavandatud usumeeste tööleasumist ka politseistruktuuridesse. Kõlavad üleskutsed Eesti taaskristianiseerimiseks, et kindlustada traditsioonilisi pererolle ja propageerida lasterikkaid peresid. Riigivõim ei soosi avatud väitlust ühiskonnas, märgistades valitsust kritiseerivaid sõnavõtte kui ebapädevaid ja vaenulikke.

Nüüdseks on selge, et mitmed sammud, mida Eesti riik Euroopa Liiduga liitumise soovis 1990. aastate lõpus astus, olid kosmeetilised ega tuginenud avaliku arvamuse tegelikule muutumisele. Näiteks: ehkki surmanuhtlus Euroopa Liidu survel kaotati, pooldab seda endiselt enamik elanikkonnast. Ehkki Euroopa Liit soosib tööjõu vaba liikumist, on avalikkus võõrtööjõu ja teiste rahvuste suhtes tõrjuvalt meelestatud. Ehkki Eestiski võeti vastu soolise võrdõiguslikkuse seadus, on ühiskonna enamik endiselt seda meelt, et naiste roll peaks piirduma pere ja kodu eest hoolitsemisega ning nad ei peaks töötama juhtivatel kohtadel. Oodatud euroopalike väärtuste võidulepääsu asemel on Eestis pealetungile asunud uuskonservatiivsus.

Pärast liitumist Euroopa Liidu ja NATOga hakati Eestis üha sagedamini rääkima, et Eestile on vaja uut suurt eesmärki ja selleteemaline arutelu ilmestas ka 2006. aasta presidendivalimiste kampaaniat. Väljendati lootust, et uus president suudab välja pakkuda uue arenguvisiooni ja uued väärtused.