JUHTKIRI: Eesti Rahva Salamuuseum
Eile teatavaks saanud Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uue hoone rahastamise järjekordse tagasilöögi valguses mõtlen juba pikalt küsimusele: kellele seda muuseumi ikka ehitatakse?
Nime järgi ehitatakse muuseumi Eesti rahvale. Tegelikult peaks projekti nimeks panema „Asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud piiratud juurdepääsuga muuseum (ainult ametnikele)”.
Ainuke avalik asi on olnud tõik, et Eestis ERM-i projekti kureerivate asutuste ja Euroopa Komisjoni vahel on projekti suhtes erimeelsusi. Kuid selle asemel, et üritada nendest üle saada arusaadavalt ja rahvale (khm – kellele jälle seda muuseumi rajatakse?) läbipaistvalt, on valitud kinnimätsimise tee.
Esimese ei ütles Brüssel juba suvel. Küsisin tookord koos kolleegidega pädevate asutuste käest näha dokumentaalseid põhjendusi. Kõik on salastatud, irvitati vastu nii ERM-i ehitamise sihtasutusest kui ka rahandusministeeriumist, kes vastutab sellistesse suurprojektidesse puutuva suhtluse eest Brüsseliga. Euroopa Komisjon teatas külma kalanäoga, ilma igasuguste põhjendusteta, et nad ei saa seda informatsiooni anda.
Varasügisel saadeti Brüsselisse uus Eesti taotlus. Mitte ühtegi salastamise märget esialgu ei olnud. Küsisin taotlust rahandusministeeriumilt näha – kohe salastati see ära. Nüüd tuli Brüsselist uus vastus, aga rahandusministeerium salastas ka selle! Muide, mõned neist dokumentidest on salastatud koguni aastani 2025.
Juhul kui ERM valmib mingi ime läbi praeguste plaanide kohaselt, siis teadke, et sinna ei tohi paberite järgi rahvast enne 2025. aastat sisse lasta. Nad võiksid oma silmaga näha ehitise osi, mille kohta käiv teave on kehtiva juurdepääsupiiranguga!
Iroonia irooniaks. Kuid Teie, asjasse puutuvad – ministrid Jürgen Ligi, Siim Kiisler, Rein Lang, ERM-i direktor Krista Aru, Euroopa Komisjoni regionaalvolinik Johannes Hahn jne –, lasite käest võimaluse Eesti rahvaga asju arutada, lasta projektile õhku ligi. Teie vastutusel on nüüd see kartul kärbatanud.
