Jüri Ehlvest oli tuntud prosaistina, kelle teosed on keerulised ja mitmekihilised. Nii mitmekihilised, et neid suudavad lugeda vaid vähesed. Aga neist vähestest moodustus kirjanikule seda veendunum austajaskond. Ja need teosed tõid kirjanikule ka Eesti kultuuriruumis olulisi auhindu ja tunnustust kriitikute hulgas. Kahtlemata jäädakse Jüri Ehlvesti meenutama ja hakatakse kirjanduslugudes tõlgendama kui varalahkunud annet. Aga ka kui isikut, kes oma isikliku keerulise tundeelu sidus orgaaniliseks tervikuks oma loominguga.

Jüri Ehlvest sündis Tallinnas, õppis aastail 1974–1982 Tallinna 32. keskkoolis ja aastail 1982– 1985 Tallinna 3. keskkoolis bioloogia eriklassis. Aastail 1985– 1987 õppis ta bioloogiat Tartu ülikoolis, hiljem on ta ennast akadeemilisel tasemel täiendanud usuteaduse, dramaturgia ja analüütilise filosoofia vallas. Kirjanikuna debüteeris Jüri Ehlvest ajakirja Pioneer võistluse “Kirjandussündmus 1976” laureaadina, aga järjekindlamat kirjanduslikku tegevust alustas ta ajakirjas Vikerkaar 1980. aastate lõpus.

Kõige rohkem kuulsust ongi Jüri Ehlvestile ehk toonud ta 1990. aastate alguses Vikerkaares ilmunud novellid (neist kõige tuntum “Spiraali lagunemine”). Hiljem on ta novelle avaldanud kogudes    “Krutsiaania” (1996), “Päkapikk kirjutab” (1997), “Elumask” (1999) ja “Hobune eikusagilt” (2002). Just tema novellide põhjal on teda koos Peeter Sauteri ja Andrus Kivirähkiga nimetatud ka üheks eesti proosa olulisemaks uuendajaks 1990. aastatel.

Peale novellide on Ehlvest kirjutanud romaanid “Ikka veel Bagdadis” (1996), “Elli lend” (1999), “Rahuldus” (2004) ja “Palverännak” (2005). CD-l on välja antud tema novell “Aed Granadas” (2004).

Oma loomingu eest on Jüri Ehlvest saanud rohkelt tunnustust: ta on Kultuurilehe laureaat 1995, Sirbi laureaat 1997 ja Loomingu aastapreemia laureaat 1996, ta on pälvinud Friedebert Tuglase novelliauhinna aastal 1997 novelli “Krutsiaania” eest ja aastal 2003 novelli “Hobune eikusagilt” eest. Novellikogu “Krutsiaania” tõi talle 1996. aastal kultuurkapitali auhinna, novellikogu “Hobune eikusagilt” eest pärjati teda aastal 2002 kultuurkapitali proosaauhinnaga.

Väljavõte kirjaniku blogist

•• Aasta tagasi hakkas Jüri Ehlvest kirjutama oma blogi: http://krauklis.tblog.com/. Samal ajal hakkas ta kirjutama ka oma romaani “Palverännak”. Kirjutamise ajast (17.9.2005) leiab sealt järgmise sissekande:

“Kui palju päevi veel? Eile hakkasid failid kaduma. Täna kella kuuest hommikul kirjutasin ma juurde viis tihedat arvutilehekülge (50 rida, üle 100 märgi reas), aga lehekülgede koguarv on jäänud samaks. Ma saan suurepäraselt aru, et tegelikult on iga inimene võimeline raamatu kirjutama, paljud on proovinudki, kuid enamus kaotab viimasel veerandil mõistuse. Peas on Orleansi tuul. Jekaterina või mis ta nimi oli. Venemaale, ma tahan Venemaale. Ma hakkan kirjutama otsast peale. Kõik uuesti. Esimesest reast alates. Mu keskkooli õpetaja tahab mult kooli almanahhile teksti. Ma ei kirjuta loomulikult seda. Aga ma saadaksin selle sama jutu, mille ma keskkoolis kirjutasin ja tänu millele ma üldse kooli lõpetatud sain, aga kus see on. Seda ei ole arvutis, aga kuskil kunagi olen ma seda ikkagi veel näinud. Täna on seitsmeteistkümnes. Kahekümne esimesel peaks tegema vaheaja, kahekümne teisel üle lugema. Üle ühe päeva pole mõtet ülelugemisele planeerida. Täiendav nikerdamine ei anna enam midagi, ainult rikkuda võib. Ülehomme tuleb helistada Hansonile ja öelda, et raamat saab tõesti valmis, ta võib hakata intervjuuks valmistuma. Jah. Ülehomme on peaaegu valmis. Igasugu takistusi veereb autori teele esimesest reast alates, kui lehed juba kaduma hakkavad, siis on asi juba tõsine, siis võib loota, et õnnestub. Mida rohkem sind armastatakse, seda rohkem sind kiusatakse.”