Juuli alguse nädal: elu heinas

Holpsaki-holpsaki hüpleb metskits mu teel, ülepeahüpped teeksid au mis tahes kõrgushüppajale... Uudishimulik pilk nöps­silmadest, ja kadunud ta ongi.

Lumerohket talve meenutavad sel suvel metskitsed, õigemini nende vähesus. Kohatud kits on edukalt läbinud ka jaanipäevaeelse jahimeeste kadalipu. Kena ruuge kitsenooruk on kindel kõrge heina kaitsvale peidumüürile, sestap ka tema uudishimulik pilk teelisele. Äramineku kepslemisel jõuan veel märgata, et valget peeglit tema tagumikul praegu pole. Aga lillehurmas heinamaale laotub peagi valge udulinik, aina kõrgemale ja kõrgemale ujub see jõesängist. Taamalt kostva grillipeo räpi varjutab äkiline rukkiräägu hõige, tema rääkumine ehmatab, kuid rõõmustab – valgete suveööde luhavalitseja pole kuhugi kadunud. Üritan otsida kraavi veerelt metsmaasikaid, kuid hämaruses on kõik „kassid hallid”. Juustukarva kuldkollane vanaks hammustatud kuu tõuseb erksinisesse taevasse, kuid juba on ka kirdekaare taevas löönud hahetama ja vanal talukohal alustab rõõmuslobisevat hommikulaulu pruunselg-põõsalind.

Pladistav kosklapere

Suvepäevad veedab kogu Eestimaa praegu rannaliival, seda liiva on turjal ja toapõrandal, kotipõhjas ja hammaste vahel. Üle 20-kraadine veesoojus laseb järves ja meres välja liguneda aasta jooksul kogunenud väsimusel. Ainsad, kel ses suveloiduses ärksat meelt jagub, on veelinnupojad. Lõbusa pladinaga kihutab siin Vilusis Peipsi vee peal seitse väikest kosklapoega. Korraga läheb aga tõsiseks siia-sinna kihutamiseks, jõuame veel arutada, kas kosklaema teeb neile kuiva trenni... kui taevasse ilmub kalakotka siluett. Kosklamammi suunab sebimise peagi otsustavalt rannapajuvõsa alla... Seda, kui raske on veelinnu elu, saime möödunud nädala alguses näha ka oma tiigiveerelt, kust heina niita üritasime – ro­hust tuli välja pesatäis sinikaelamune. Haudumissoojadele mu­nadele visatud peotäis pesa­materjali ja kaitseks toodud pajuvitsad tähendavad aga seda, et nüüd saame iga kord, kui läheme kastmispumpa sisse lülitama, vaadata tõtt 20 sammu kaugusel me uksest poegi hauduva pardiemandaga.

Linnulaste lennukool

Muu linnuelu on südasuviselt rõõmsalaululine. Ohakalind seletab igal hommikul kaseladvas midagi oma kaasale. Kuldnokanoorukid lendavad suurtes parvedes vihinal siia-sinna. Hallrästad purevad läbi kõik maasikad, mille külg punast värvitooni ilmutab. Varesed naudivad rannas tapjalaevade mõrrapüügijääke, igal hommikul on nende „rannalaud” kaetud uute ahvenatega. Linavästrik on murul ametis pesast lahkunud poegadele nokatäite jagamisega. Suitsupääsukeste pojad teevad esimesi lennutiire, ikka ja jälle tuleb mõni õnnetuke pessa tagasi upitada. Mikk Sarv leidis rahvuslinnu-nooruki puhkemaja kasutuseta baariletilt abitult tiibu liigutamas ja tõstis kõrgemale, aknasimsile jõudu koguma. Loodetavasti tulevad ka vanemad teda sinna toiduga turgutama, nagu see pääsudel tavaks on.

Heinaaeg

Kaseviha tegemise aeg hakkab otsa saama, lehed on vanad, kõvad ja putukatest puretud. Südasuve märk on õitsev põdrakanep ja valminud murakad. Kaja Kübar ütleb, et Pärnumaa soodes on marju palju ja neid võib leida kõikjalt, öökülmad pole sel aastal palju liiga teinud. Aias on valmis esimesed mustad sõstrad ja metsa alt võib noppida juba mustikaidki. Harilik pärn pole veel õites, see-eest saab korjata väikeseõielist pajulille. Luigelill on täisõies ja õitseb iga kui viimane putk. Heinamaal jõrisevad niidumasinad, peaaegu vihmavabas Eestis sünnivad sest peagi heinapallid. Et põllumehed ühelgi aastal liiga rõõmsaks ei muutuks, siis nuputavad riigiisad neile välja uusi koormisi pallikile jaoks, mõtlemata, kui palju naftat kulub kile uuesti kokku kogumiseks ja kui palju sellest keskkonnale kahju sünnib. Ma ei jõua ikka ära imestada, miks maainimesed tahavad neid linna „mõttetarku” kodumaise piima ja toiduga varustada...

Lendavad õied

Putukaelu on muutunud ülimalt värvikirevaks – lennus on suured veiklevad kiirgliblikad, oranžid ohakaliblikad. Piksepeni ähvardav punane tiib musta-valgetäpilise tiiva all. Täpikud, sinitiivad, vaksikud. Koguni üht varast rohutirtsu kuulsin siristamas. Tavatult palju tundub sel aastal olevat ka igasugu ämblikke, niidult toodud lillekimbust pudiseb ikka mõni krabiämblik laudlinale. Heinamaa sipelgate pesad on kõrged, küllap suve algus pani murelasi oma pesakuhilaid kergitama. Sääseõudus saigi hoobi jaanipäevaga, nagu on juhtunud kõigil sääserohketel suvedel enne seda. Kuid kihulased ja parmud on nende koha edukalt üle võtnud. Taas on puukide aktiivsem tegutsemisaeg, metsmaasikalt tulles tasub end korralikult üle vaadata.