Juuli esimene nädal: ilma väeta vägilased
Linnurahvas annab ilmale praegu hoopis teise kõla. Laulavad peamiselt põõsalinnud ja roolinnud. Alailma ilmestavad helitausta mõne linnulapse appihüüded: haigrulapsed järve ääres, kakulapsed öös või kuldnokalapsed sajapäisest kuldnokaparvest. Siiski, jah, peoleo vilistab edasi, üsna sageli kräunub ka vihma – ja hoovihma tuleb ju iga paari tunni tagant.
Aga suurim üllatus ootas meid ees kolmapäeval, kui õhtu eel koju jõudsime: kasvuhoone kõrval siblisid kaks pontsakat nurmkana – sabas tosin äsjakoorunud sulepalli, kõigil väledad jalad all.
Kaks luigelille
Sooja veega Peipsi on inimesed nüüd oma haardesse saanud – on puhkajate ringisebimise kõrghooaeg. Aga rannavees ja liival on puhkenud ka lõputu hulk taimi, millele ei oskagi kohe nime anda.
Möödunud nädalal pidin tunnistama oma taimeteadmiste nõrkust. Algul näitas naabri-Aili mulle taime, mis nägi välja nagu aianduspoodides müüdavad potiorhideed – ainult väiksemate kolmekandiliste roosade õitega. Luigelill! Ja siis üht sarikaga sarnase õiega lille. Luigelill! Paraku kasvasid nad üsna lähestikku, ja purunes mu aastatepikkune veendumus, et mõlemad on luigelilled. Järveuurija Helle Mäemetsa abiga sai viimati kirjeldatu siiski harilikuks konnarohuks määratud.
Aga üllatuse tõi ka küla teises servas asuv kanal, kust Mikk koukis välja tagurpidi märtsikellukese õiega taime, mis meenutas miniagaavi – selle määras küll Kalevi Kull telefonitsi hetkegi kõhklemata vesikarikaks. Nii et suplejad, kui nahk kõrbenud – minge järvetaimi avastama! Linnapärnad õitsevad, lõhnalilled – angervaksad ja ängelheinad – niidul ka. Hernekaunadel on rohelised hambad suus.
Lendavad puruvanad
Igal aastal teevad Peipsi ääres ilma kaks massiliselt lendajat: veidi varem surusääsed ja juulikuus ehmestiivalised. Mis ilma? Miks? Oma tantsufestivali ajal kogunevad nad hiigelparvedesse. Ehmestiivaline on sentimeetrine hallide tiibadega veidi liblikat meenutav tegelane – püüdsin ühe nende viie meetri kõrgusesse tuhandelisse pulmaparve sisenedes. Parves olla oli veidi kõhe küll. Ikka üles ja alla lenneldes tantsib parv oma pulmatantsu, hiljem kohtame neid loomakesi vees, kõikvõimalikust sodist kookon ümber – puruvanad, teate küll.
Aga praegu on õhk parvesid täis. Muidugi on õhk täis ka muid lendajaid – sääski, kihulasi, parme –, keda ei peagi nägema, sest neid saab tunda. Aga rohus on pisikesed rohutirtsud ja üsna pea kuuleme nende viiulikontserte.
Hiired, rebased ja soe vesi
Käima on läinud muttide agar tunneliehitus ja hiiri võib näha askeldamas suisa päeva ajal. Öösel on teed täis siniselt helkivate silmadega rebaseid, kes jahivad konnakorjuseid. Põd-rad puhivad mõnuga rinnuni vees ja lasevad ubalehtedel hea maitsta.
Vee soojus on nüüd talutav ka kõige külmakartlikumatele. Endale sobiva temperatuuriga supluspaiga saab valmis vaadata veebist www.ilm.ee/rannailm/. Ja kuigi ilmajaam lubab vihmade jätku, ütleb Mikk Sarv, et tasub hästi silmas pidada selle nädala neljapäeva – seitsmevennapäeva – ja pühapäevast maretapäeva. Kui neil päevil sajab, siis saame sadu terve ülejäänud suve. Hea oleks nüüd käia ilmaallikail ja ohverdada hõbevalget mõnusa ilma nimel.
