Juuli esimene nädal: päris tavaline Eesti suvi
Muidugi on meil praegu Peipsi ääres – nagu kaks aastat tagasi jaanipäeval Hiinast siin käinud Hangzhou inimesed ütlesid – paradiisist paradiisim koht. Ennelõunal soe järvevesi, milles võib lisaks kalamaimudele rahumeeli lesida ka inimvedeleja. Kes kevadel külmas mullas usinalt kaevas, sel on külluses juba maasikaid, kurke, esimesi tomateid, harvendusporgandeid, hernedki näitavad juba nägu ja rohelistel salatitel ei tule lõppu. Rannas on valge ristiku õiehurm ja rannamännikus punased metsmaasikad, mis hästi kõrre otsa istuvad. Laupäevaõhtune saun kostitab sajas eri lõhnas värske vihaga. Kosutus-raviteede valik on kirjumast kirjum.
Lillelõhnaline heinategu
Nädala lõpus puhkesid õitsele üheksavägise kõrged sambad ja nende õisi on põnev noppida, sest iga päev tuleb aina uusi juurde. See õietee aitab talvel 99 haiguse vastu. Rannas on oma mustmiljon õiesilma lahti teinud madarad, mis enne äikest meeletult lõhnavad. Hobumadar on sest lõhnatulvast saanud nimegi – kõuetamm. Õitsevad ka juba põdrakanepid, kukehari, luigelilled, väikeseõieline pajulill, kollased karikakrad, ussikeel. „Aga vanajumal on lätlane,” ütleb mu vend Enn heinakaarelt, „kaks korda on vihmapada kuivale heinale kummuli keeratud!” Lohutan siis teda, kas ta ei mäleta lapsepõlvest rehadega põllule jooksmist: ikka oli loog lahti, kui vihmapilv lähenes. Ema lisab veel, et tema lapsepõlve emakeeleõpikus oli klassikaline näide, kus „ja” ette käis koma: suur must pilv tõusis taevasse, ja just siis läks heinalisel rehavars katki. Vahe on ainult selles, et tänapäeval tormavad põllule traktorid.
Maasikanuumal kuldnokad
Vihma ja kuuma kompott näib aga meeldivat kõigile pisikeste tiibadega olevustele: parme, sääski, kihulasi ja kärbseid on kuhjaga. Pidevalt põriseb õhk kiilidest, ka vesineitsikud tantsivad oma tumesinistel tiibadel. Linnurahva kuum uudis on linnades potsatavad piiritajapojad, aga kui Kaja Kübar proovis neist kaht turvakodusse toodut maapiiritaja pesasse panna, siis selgus, et maalinnurahval on seal alles munad. Rästad ja kuldnokad koonduvad aedadesse... maasikanuumale. Sookured on kahekümnestes puntides, kuid toonekure teismelisi on tänavu tunduvalt vähem, ka pesadest paistab enamasti vaid kaks poega. Kohe lähevad lendu haigrupojad. Ja konnapoegi meil sel aastal polegi. Aga rasvatihasel on juba teine kurn. Metskitsesokud teevad sokuringe ja köhivad nii kuis jaksavad.
Kalamees õngevetel
Saabunud on päevad, mil mehed sõidavad perede juurest ära – lähevad ussi leotama. Kas nad sealt ka kalakoormaga tagasi tulevad, pole oluline. Kindlasti aga teevad läbimõeldud mõtted neid paremateks meesteks ja isadeks. Tegelikult liigub vetes kalagi. Naabri Indrek püüdis kesknädalal hiiglasuure kogre, mille supist terve pere lõuna ajal söönuks sai. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et suplussoe merevesi meelitab rannavett nautima kalugi: lepiskala ja ahven on liikvel ning pugivad rannavees hõljuvat, ka lest tuleb sinna kanti ja on juba parajalt rammus. Peipsi rannamõnusid segas kesknädalal hetkeks randa tulnud pisikeste roheliste kerakeste supp, just selline minihernesupp, õnneks viisid maatuuled selle kohe ära Venemaa poole, kuid nii vara pole järv viimastel aastatel õitsenud.
Lastele: kellukaehmatus
Kui täiskuu mind jälle öösel äratas, siis leidsin oma vanaisa Gustav Vilbaste taimeraamatust „Meie kodumaa taimi rahva käsitluses” kirjelduse, kuidas lapsed armastavad suureõielise kellukaga „pauku” teha. „Selleks võetakse kurekatla õiest emakas ja tolmukas ning tühi „katel” pannakse pahema käe pöidla ja esimese sõrme vahele ümardunud auku ning lüüakse lapiti parema käega tugevasti peale. Tugeva õhusurve mõjul puruneb „katel” ja õhk teeb vabanedes väikese paugu. Sellest ka lille nimi püssipauk.” Kurekatel õitseb praegu kõikjal.
Peousaldus!
Eesti rahval on praegu kõige rohkem puudus üksteise usaldamisest, aga seda on lihtne õppida käte kaudu. Tantsupeo rahvas teab, mis tunne on tunda kellegi toekat kätt ühises tantsuringis oma peos. Võta laps või lapselaps kaasa ja mine käsikäes metsa või vabadussamba juurde mäele jalutama. Ja sa tunned täieliku usalduse tunnet. Mikk Sarv ütleb, et kui võtame ringis kätest kinni, siis tunneme, kuidas kõik on kõigi käes ja meie ise kõiksuse käes.
