Juuli kolmas nädal: ammulisuised kalad
Pole midagi imestada, sest Peipsi rannavesi küdes kesknädalaks 29 soojapügalani ja kohati oli vesi soojem kui õhk. Tasapisi hakkas järvevees taas heljuma pisikesi rohelisi litrikesi, mis päikesekiisas põhjaliival vastu helkisid. Sinivetikad! Muidugi ei tee see tühine doos suurele inimesele midagi, kui just üksteist lakkuma ei kiputa. Kuid vee pH tase tõusis seeläbi kiiresti ja kuulutas kaladele hukku hapnikupuuduse tõttu. Õnneks keeras tuul laupäeva hommikul läänekaarde ja maatuul viis sooja pinnavee Venemaale. Järele jäi kõigest 21-kraadine vesi, milles hapnikku oluliselt rohkem. Järveuurija Sirje Vilbaste kinnitab, et see päästis ajutiselt meie kalad ja ilmselt tõi ka suurema osa kalu meie vetesse, sest elusolendid otsivad ikka elamisväärset kohta.
Kollased kontsertmeistrid
Kohe tuule keeramise järel oli kohal ka kuninglik kalastaja – vana valgesabaline merikotkas, kes ligi kuu aega oli toitu otsinud mujalt. Rõõmsalt nautisid kalasuppi ka naerukajakad, nii pruunipäised kui ka lapseohtu noored kirjupead. Tiirud ei pea aga ammu ujujaid millekski, vaid neelavad pisikesi hõbedasi kalalapsi suisa ujujate vahetusse lähedusse plartsatades. Vihmakass peoleo kräunatas eelmisel nädalal küll päris mitmel korral, aga vihmasabinat tuli Peipsi ääres vaid näpuotsaga. See-eest Tallinna ja Pärnumaa peoleod pidid päris kassikontserti pidama, sest seal oli vett vaata et põlvini. Aiapidajaid painavad hallrästaste ja kuldnokkade hordid, kes panevad nüüd peale maasikate nahka ka sõstrad ja vaarikad.
Kevadine linnulaul
Linnumees Agu Leivits ütleb, et eelmisel nädalal hakkasid rähnid trummeldama ja laulu lõid jõgi-ritsiklinnud: „Ilmselt hakkavad noorlinnud hajuma ja uutes paikades proovitakse end markeerida, et teistele endast märku anda. Allikukivil aga trummeldas valgeselg-kirjurähn kohe põrinal.” Ka Peipsi ääres käib rähnitrumm ja kuldnokad lõid laulu. Hoopis iseäralik olevat aga Leivitsa sõnul see, et piiritaja pojad on sel aastal väga kehvas toitumuses. „Neil, kes pesadest välja potsatavad, paistab isegi rinnakukiil, ometi on ju suurepärane putuka-aasta, mis peaks neile lõunamaalindudele hästi sobima.”
Surmatrassid „lapsetoojatele”
Mittepesitsevad valge-toonekured on hakanud põldudele kogunema, mõnikord võib neid loendada üle poolesaja korraga. Toonekurepojad, keda sel suvel on pesas enamasti üks-kaks, püsivad endiselt kõrgel. Vanemad peavad meeleheitlikult nende heaks konnajahti, nüüd on menüüs ka rohkem ritsikaid. Euroliit on oma tee-ehitusstrateegiaga aga loonud uue lõksu nii inimestele kui ka toonekurgedele. Laiad puhtaksraiutud magistraaliääred oma sügavate kraavidega on neile suurtele lindudele heaks toidulauaks, kuid nii suurt keret on raske korrapealt õhku tõsta, seega tehakse hoolend sageli üsna autonina ees maanteel. Juba on teede ääres näha toonekurelaipu.
Kollane võidutseb
Taimeilmas võtab võimust kollane. Õitsevad soolikarohud, vägiheinad, nii harilik kui ka roomav metsvits, kukekannus. Suve teine pool on raudnaela kõrtesse tagunud ja vananevad kõrred on omandanud juba üs-na luitunud kollase tooni. Pilliroog on kõrgunud üle pea, õitsevad pune, nõmm-liivatee, naistepuna, raudrohi. Käes on aeg, kui põllumees saaks võtta juba hädavilja. Mikk Sarv ütles, et need, keda vanal ajal leivavilja nappus kimbutas, tegidki esimese lõikuse juba juulis. Sarapuul on küljes üsna pähkli moodi asjandused, õunapuu pudistab üleliigseid õunapunne. Aeg on minna metsast tervendavat vaarikapunast oma külmkambrisse varuma. Ehkki siin-seal räägitakse suurest seenesaagist, ei pistnud meie aias eelmisel nädalal oma nina maapõuest välja ükski seenemikk. Küll paljunesid rannas eelmisel nädalal rätikuriputamispuud – sulistajaid oli vees nii palju, et meistrimehest Taivul polnud endal enam kuhugi rätti riputada.
Botaanikaaeda!
Kuumusest praetuna on ülimalt meeldiv vedada end kuhugi puude alla. Käisime eelmisel nädalal Tallinna botaanikaaias, teejuhiks ülikooli taimetark Tiina Elvisto. Kiiresti saime selgeks, et mets-kõrkja lehe läbilõige meenutab lendavat lindu ja müürilill poetab ise oma seemne müüripragudesse, ning nägime, milline näeb välja hiina roheline roos. Ja et Leedu rahvuslille, kollaseõielist aedruuti ei tohi tema kõrvetava mahla tõttu puutuda, kuigi taim on söömiskõlblik.
Lastele ilmamäng: kõrkjaparv
Sundimisega ei õpi midagi. Tänapäeva ujumiskoolituses jäävad paljud lapsed ujumisoskuseta just seetõttu, et esimese asjana kästakse neil pead vee all hoida. See on inimesele loomuvastane. Küll õpivad lapsed seda tegema mängides. Juba enne kui leiutati ujumisrõngad punusid vanemad lapsed noorematele „kõrkja-” ehk kaislakimpudest parved, mida ees lükates ja võidu kihutades õpiti ujuma. Ilma mingi käsu või keeluta.
