Juuli neljas nädal: liblikate rõõmupidu
Päevased liblikatantsud käivad lillepeenardel, lilleaasadel, kõikjal, kus tuhanded õitsejad oma magusa lõhnaga kaunikleidilisi söömalauda meelitavad. Ohakaliblikad, pääsusabad, leektiivad, täpikud, admiralid… Siiski on liblikate seas omajagu rivitantsu austajaid – just sinitiivad ja kiirgliblikad võtavad metsavahelistele kruusateedele pikkadesse viirgudesse, tõeline kantrituur saabub siis, kui linavästrikusaks tuleb nende sekka keerutama. Omajagu liblikaemandaid on öö varjus maha sadanud vihmaveelombi ümber, aga eks liblikaisandaidki saabub siia joogile. Päevaste tantsurühmade tiibadele viskab juulilõpu päevakadu märja uduliniku, igaüks tormab, kuhu saab, mõni kooreprakku, teine maltsalehe alla. Juba tõmbavadki mustlasviiuldajad-lauluritsikad oma viiulid täiel häälel helisema ja lavale lendlevad ööliblikate tantsurühmad. Oh seda keerutamist, vaksikute ja öölaste tiirutamist! Lennumustrid on sama keerulised kui kirjad nende tolmtiibadel, kulda ja hõbedat on nii tiibadel kui ka tantsuilus. Ja siis kui saabub tantsuvirtuoos – silmiksuru –, on kõigil silmi ainult tema jaoks, vaid see imemees suudab oma tiibadega nii kiireid pöördeid esitada, peaaegu kohapeal. Õied vaatavad ja kingivad tasuks kauni tantsu eest tilgakese nektarit. Tõetund saabub sellesse rõõmutantsu hääletu varju näol, avali suuga must vari sähvatab paar korda siia ja sinna – tantsumustrid lähevad segi. Päästke end, kes saab, liblikajahil olevate veelendlaste eest! Ent peagi on nahkhiir kadunud ja tants jätkub.
Kaelani vees
Inimeselegi tähendab päev praegu peamiselt pagemist. Pagemist kuuma eest – enamjaolt pagetakse vette. Sügavale, sest parmupatrull teeb trahviaugu igaühele, kes vähimagi kehaosa ripakile jätab. Sel nädalal valmistas aga Peipsi ujuma minekuks meeldiva üllatuse. Vilusi kodurannast oli kogu vetikahernesupp kadunud. Küllap olid läänetuuled selle paksu lobi Venemaale lükanud. Vaid üksikud surnud kohad ja kiisad hulpisid vees, mis oli soe ja karastav ühtaegu. Kergest vetikasuvest andis märku vaid pikk vahuviirg rannas, milles lapsed mängida said. Tütreke Aotäht ja tema sõber Taaniel kogusid selle „seebivahu” suureks mäeks ja mängisid vanniskäimist.
Taimigi on praegu kõige mõnusam rannas vaadelda. Lohusuu õuesõppe suvekoolis said Tiina Elvisto juhendamisel õpetajatele kiiresti selgeks roosade õitega vesikanep ja soo-nõianõges, sinikiivriline tihashein, valges õievahus ida-raudrohi, parkhein, kahevärviline paju. Õrnvillased hallid lehed on välja ajanud villane katkujuur, hundinuia nuiad muutuvad iga päevaga aina mustemaks. Õitsevad luigelill ja konnarohi, mürkputk ja vesiputk. Põdrakanepi õieküünal põles nädalaga lõpuni ja heidab juba viljavilla.
Vidiit!
Linnurahvas sätib end tasapisi minekule. Roolinnud koonduvad roogu, sookured põldudele. Valge-toonekure pojad teevad esimesi lende, aremad veel ruigavad hirmunult pesakuhilate otsas, aga küll nälg neilegi tuule tiibadesse teeb. Kuldnokaparved on muutunud hiiglasuurteks. Üks käratsev sajapealine parv sebib igal hommikul mu õuemurul. Algul jalutavad nad kõik murupinda togides ühele, siis jälle teisele poole. Aeg-ajalt tehakse valjult papagoihäälelist kisa ja lennatakse parves ümber maja ning sellele järgneb jälle togimisjalutuskäik. Aga esimene lõoke läks rändehäält tehes kõrgelt lõuna poole.
Põdraheinamaad on soos
Suve sügise poole nihkumisest annavad märku ka paksud pontsakad kährikukutsikad, kes vudides ja hüpates üritavad öösel teede ääres konnalaipu süüa. Targemad on siiski praegu metsas mustikal, sest raudruunadega asfaldi ääres läheb praegu väga palju karvakerasid loojakarja. Tiina Elvisto rääkis sedagi, et oli Väänas näinud kahe tallega metskitse. Mujal neid lihtsalt pole. Näha pole ka põtru, nemad on söödikute eest kaelani soos ja söövad krõmpsutades ubalehte.