Juuli neljas nädal: parmuaeg
Parmuaeg on täies hoos: kui on vaid veidi tuulevaiksem koht ja niiske keha, siis on see halle “batlasi” paksult täis – nii inimestel kui ka karielajatel. Pole vereimejatest varju ööselgi: hetkega on tuba sääsepininat täis. Võib vaid tänada loodust, et suve teisel poolel ei lähe piisavalt kannatanud inimolendid neist pistetest enam kupla – siiski, nõrganärvilistel on tegu pinina talumisega. Kihulasi on õnneks – ime küll – veidi vähemaks jäänud. See-eest varitsevad ununenud mahla- ja õlleklaaside ümber tigedad herilased... Ent kas on mõtet mõelda nii morne mõtteid, kui mahe järve- või merevesi korvab kõik ebameeldivused? Ja vesi sillerdab kõikjal päikesekullas.
Miljonid, miljonid õied
Meelerahu pakuvad oma õitega ka lõputud lilleväljad. Möödunud nädalal puhkesid õitsele kollasenupsuliste õitega soolikarohud ja võsa-raudrohi – see veidi suuremate õitega raudrohi. Järve ääres on täisõites kanada õnnehein, väikeseõieline pajulill, harilik raudrohi ja rebasesaba. Päideroog on mehepikkune. Naabrilapsed korjasid usinalt ka veel pärnaõisi. Aiamaalt võib juba potti vedada naereid, must-rõikaid, kapsapäid ja pöidlajämedusi porgandeid. Pisikesed kõrvitsalapsed aina paisuvad.
Konnapojud ja hiirerojud
Muidugi on praegu kõige mõnusam kõhutada vees ja uurida, kes seal elab: suurem osa konnalapsi kalpsab juba murus, aga meie saunatiigis ujuvad veel mõnuga pikasabalised mudakonnatited. Vana emakonn ise kükitab kuuris kaminapuude vahel. Järves sipleksid kui pikad juuksekarvad – jõhvussid. Siga-soga-loomi on lõputult, väikeste ahvenate parv himuga neid jälitamas. Järves läheb hoogu ka vetikaelu – esimesed sültjad rohelised vetikakerad. Siiski on olnud piisavalt külm ja järv ei õitse veel. Küll ääristab kaldaid haigrute spaleer, lambahänilase pojad said tuule tiibadesse ja kolisid me õuele. Kõikjal on arvukalt metsvindi-, hallrästa- ja käbilinnuparvi. Palju on ka röövlinde, sest on hea hiireaasta: üks tüüp hakib mu lillepeenras taimi viie sentimeetri pikkusteks juppideks – seni õnneks umbrohtusid. Mikk ütles, et kui üldse mingeid transgeenseid loomi taluda, siis võiksid need olla umbrohusööjad hiired.
Zzz-zzz...
“Emme, kes see teeb seal heinas “zzz-zzz”?” küsis mult teisipäeval äkki Aotäht. Kostis selle aasta esimene ritsikasirin. Tavatult hilja ja siiski veel harvalt kostab selle suvemuusiku viiuldamist. Meie maile jõudsid möödunud nädalal ka kartulimardikad, naabri Margit korjas neid põllult hoolega soolvette, kus oli lõpuks Hiina olümpiasupi taoline paks leem. Kartulitel on sel aastal ka palju marju otsas. Ja haabade alt täiskäigul muru niites pidin ootamatult pidurdama: maapõuest sirutus välja pikuke haavapuravik, eemal teine, kolmas, neljas. Pannile kõlbas neist siiski panna vaid üks, ülejäänud olid ussi puretud jälgi täis. Murus on ka kõikjal valgeid murumunakesi. Naabri Vilma oli leidnud uhke suure sirmiku. Põltsamaa kandist on korjatud ka kuuseriisikaid. Kindlasti tasuks reedel, 1. augustil kella 12–14 jälgida, kas loomad ja linnud päikesevarjutuse ajal ka teisiti käituvad.
Lustlik jooks vees!
Vaatasin täiskasvanuid lummatult jälgimas, kuidas Aotäht ja Taniel siin Peipsi rannas teineteist madalas vees joostes ja kilgates taga ajasid. Millegipärast täiskasvanud endale enam sellist lusti ei luba – et noh, ei sobi. Aga kehastuge hetkeks lasteks ja jookske, kilgake, pritsige üksteist, kukkuge sumdi vette. Seda energiahulka jätkub nädalateks.
Lastele
Ilmamäng: pilvepõrsad
Rannailm on meid kostitanud ka mõnusate valgete rünkpilvetupsudega. Selili pilvi vahtides on küllap igaüks meist mänginud pilveloomade mängu – otsides pilvedest olendeid. Aga seda võib teha ka paarikesi või kolmekesi: kes avastab rohkem loomi? Tänapäevane lisandus oleks siis pilvi pildistada, need välja printida, loomakontuurid peale joonistada ja näitus teha.
