Juuli teine nädal: pauku ja mürtsu!
Äikese tusapilved tulid kohe kuumalaine järel. Taevalaotus pakub meile südasuveks kõike: vikerkaare värvimöllu, öist valge- ja punasesegust värvusmuusikat kõmiseva räpi saatel, rahe trummipõrinat ja mahedat mulisevat vihmameloodiat. Suurem osa eestlastest on aga praegu kaelapidi vees. Ei hooli Peipsi-äärsed elanikud enam ajuti randa tulvavast vetikasupist ega vee kohal hõljuvast parmukonvoist. Soojas vees mõnulevad viidikad hüppavad veeputukate näljas pea kahekümne sentimeetri kõrgusele – lendkalad kipuvad vees olijaile suisa suhu maanduma. Kalalapsi on järv täis, nõndasamuti jõed. Pille Tammur räägib, kuidas ta nägi Emajõe Palupõhja supluskohas ühe veerondi juurde rivistuvaid havilapsi ja kuidas nad siis aeg-ajalt kedagi ära süüa üritasid – ise pisukesed kui pliiatsid.
Lehelinnukesed ja tihased
Me tiigiveerel vaikse pesapaiga leidnud pardipere lasi kolmapäeval vudinal järve poole jalga, vaid üks mädamuna jäi pesapõhja passima. Sellegi nokkis üks uudishimulik vares katki ja sai ebameeldiva üllatuse. Vareste pidulaud rannas on aga pidevalt kaetud – Peipsi uhub igal hommikul sajameetrisele liivarannale välja kümmekond pundunud ahvenat. Varesed on nii laisaks muutunud, et söövad ära vaid kala kõhu rasvasemad palad. Pisem linnurahvas on saatnud teele järjekordse lastelennu. Üks väike-lehelinnu laps on pidevalt jalgupidi me maasikavõrgus, nii et olen selle juba üsna auguliseks lõiganud. Peale lehelindude tegutsevad metsa all ka tihasenoorukid – põhjatihased on nii julged, et võta või pihku.
Mutihukk
Metsakarud on praegu kõik õnnelikult mustikal. Mäkradel on pereheitmise aeg. Nõndasamuti muttidel – üht omamoodi arusaamatut mutihukku nägi ajakirja Arvutimaailm peatoimetaja Kaido Einama Valgejõe ääres, kus pisikesel metsatee lõigul lamas surnuna tosin täiesti tervet mutti. „Läheduses oli väike lage ala, ümberringi mets,” kirjeldab ta.
Loomatark Nikolai Laanetu peab enam kui kolme muti hukkumist ühes kohas harukordseks. „Jah, juuli keskpaigas võib mutte leida küll,” kommenteerib ta, „olen isegi leidnud mitu suurt beeži kõhuga isamutti. Juulis saab neil pesakond valmis ja võimalik, et ka toit oli otsas – ühe muti jaoks on vaja pool hektarit pinda. Siis lähevad nad rändele ja mingi takistuse taga võivad hukka saada. Teised loomad neid vastiku lõhna tõttu ei söö.”
Palderjani ja pajulille haigele
Lõhnahullus taimeriigis kestab edasi, nüüd on angervaksa hõngule lisandunud madara oma. Õitsevad palderjanid, väikeseõieline pajulill, käokannus, kukesaba. Kaja Kübar lisab, et Häädemeeste luhtadel on lahti kodumaised gladioolid – niidu-kuremõõgad. Tara-seatapp on kerinud end kõrgele ja esimesed valged lehterõied naeratavad sealt vastu. Kask pudistab juba kollast, toomingas punast. Valmis on esimesed üksikud metsvaarikad. Jah, ja varsti võib siin Peipsi ääres riisikasvatustoetust taotlema hakata, sest vaovahed on jälle vihmaveest triiki. Põllult saab herneid ja porgandijupatseid.
Putukailmas on tuntavad muutused, soe suvi on kõik välja toonud ja ka jälle varju peletanud. „Hullult palav on, ei taha väljas olla!” ütleb putukamees Urmas Tartes. Sama ütleb ta liblikate kohta – need pistavad hommikuti nina välja ja siis tõmbuvad jälle varju. Saaremaal on praegu eriti palju väike-haavalumikuid. „Ja Õlletoobri järel ka palju parme...” lisab ta, „eriti suuri veiseparme, kes sust otsekui tüki välja hammustavad.” Mandri hullutajateks on väikesed hallid parmud. Kuid põldudele on saabunud järjekordne nuhtlus – kapsaliblikad. Peipsi ääres veepiiril on neid korraga kümnete kaupa.
Pärnaõiele!
Sel nädalal on täisõies harilik pärn, meie maakodude õuepuu. Pärnaõisi tasub korjata just nendelt, sest linnadesse istutatud laialehise pärna õied on liialt linnasaastest läbi imbunud. Linnapuud õitsevad ka veidi varem. Mikk Sarv ütleb, et vanarahvas lootis sellistelt üle 20-kraadistelt öödelt ka pärnaõiemett, sest vaid siis saavad mesilased mee õitest kätte.
LASTELE
Ilmamäng: pikse kodu
Pole last, kes ei kardaks äikest. Sestap on kõuekõmina ajal hea lastega üheskoos varju all istuda ja lugeda, kuidas äike kaugeneb. Rahvasuus on saanud tavaks lugeda sekundeid välgusähvatuse ja kõmina vahel, saadud arv vastas kilomeetrile. Tegelikult on sekundise vahe puhul äike veidi üle 300 meetri kaugusel.
