Juuli teine nädal: Sirtsuvad siristajad
Suitsupääsuke ja linavästrik
Alles siin maal elades saan aru, miks lätlased valisid oma rahvuslinnuks linavästriku ja maarahvas suitsupääsukese. Pole lihtsalt teist lindu, kes pool aastat koduõues alati kohal oleks. Linavästrik on meil praegu ametis teise pesakonnaga ja alati, kui kuskile toimetama lähen, saa-davad mind uudishimulikud mustad silmad: “Mis sa teed, mis sa teed?” Suitsupääsukese selleaastased pojad tulid ilmale poolteist nädalat tagasi ja olid algul nii vagusi, et vaid isa-ema uhke oleku järgi sai aru, et miski on toimumas. Nüüd paistab katuse alt kolm valget rinda ja punast näljast suud. Või on neid seal neli, üks igal juhul ei mahu enam pessa ja käib tuuletõkkel tiibu proovimas justkui väike koolibri. Ja veel, imelik, et pääsukesed ei kannata karvagi sinist värvi – nad ründasid minu uut tolmuharja nagu raudkulli ning sinistes tööpükstes Mikk põh-justas üleüldise hädakisa. Ööbik lõpetas laulu kaks nädalat tagasi, esiflöödi koha võttis üle peoleo, öösel on talle abiks aed-põõsalind oma rõõmsa katkematu mulinaga.
Rebane on kõhn
Ühel varahommikul kell neli nägin aknast, kuidas läbi õue sörkis rebasenooruk – kõhn ja väljaveninud jäsemetega, justkui 14-aastane inimteismeline. Ajas kasside jälgi ja sörkis siis külavaheteele. Looduskaitsja Enn Vilbaste ütleb, et teedel need kutsikaohtu tegelased ongi – söövad allaaetud konni. Aga autojuhtidel tasub valvas olla: kitsetalled on nüüd liikuvamad. Kuiv aeg peletas vihmaussid sügavamale mulda, seetõttu on mutiurudki tavapärasest poole sügavamal. Ju nad kolivad vihmaveega jälle kõrgemale korrusele. Ohakaliblikatel on lennus sellesuvine eestimaine põlvkond. Punase-valge-mustakirjaline piksepeni tuli koos pärnaõitega. Surusääsed naudivad vihmast ilma, nende pikad parvelondid ripuvad vee ja maa kohal.
Suve valgem pool on läbi!
Karusepäev 13. juulil lõpetas suve valgema poole. Ilmajaamgi lubab lisaks päikese valguse vähenemisele ka tihedate vihmapilvede piiramisrõngast. “Läänemere-äärsel suvel lastakse järgmisel nädalal küll taas troonile tõusta, kuid sinitaeva ja päikese kõrval on kindel koht ka pilverüngastel ja vihmahoogudel. Selle suve motoks võibki kujuneda tujukus ja püsimatus. Ilmaoludega kohanedes saab aga akusid laadida ka üksikute päevade kaupa päikest püüdes.” Akude laadimise aeg ongi – karusepäevaga algab aeg, kus kõik alustatu ja külvatu edeneb edasi, kuid uut selleks aastaks enam ei külvata ega algatata, ütleb Mikk Sarv. Ja karusepäeval minevat tont põõsasse: põõsad tunduvad pimedas taas ohtlikud nagu enne suurt valget aega. Aga põõsaste taga on kukeseened – ja oh, kui palju!
Püstita püstkoda!
Ööd on nüüd nii soojad, et tasuks vähemalt üks öö õues magada. Päris põnev on üksi magamiskotis rabasaarel hundi- ja põdraraja lähedal. Aga ka maakodu saunatagusesse lepikusse püstitatud püstkojas veedetud öö on muljeterohke – krabistav karihiir ja kiuksuv kakupoeg, siis müdisevad sammud, tuuleulg unkaavas, hommikune sääse-rünnak ja kella nelja aegne punarinna hommikulaul. Une toob tassike kuuma piparmünditeed kustuvalt lõkkelt.
