Juuni esimene nädal: beebidega soos
Parasjagu käib rabades linnuloendus, et kes kõik sinna rabadesse elama on asunud ja kes alles. Vend Enn tuleb varahommikul ühest Pärnumaa soost ja hõiskab: „Vaatasin täna hommikul hundile silma! Jäin hundile vastu päikest, nii ta päris lähedale mulle sattuski. Urg on tal rabasaarel, seal on alles ka üks metsavendade punker – ahigi veel sees. Ühed lindpriid nad mõlemad.” Aga rabas on praegu peale põtrade ja huntide palju muudki. „Tedretibud on juba päris suured, hallõgija pojad on lennuvõimestunud ja kägisevad mööda raba haledat häält tehes ringi nagu lambatalled – kogu aeg vaatad, ega mõni villakandja siia eksinud pole,” lisab linnumees Enn Vilbaste. Vigle, koovitajad, punajalg-tilder, tikutaja... kõik nad istuvad munadel. Nädalavahetusel käidi veel ka rohunepimängusid otsimas. Ja murakas sai sel aastal õitsetud ilma öökülmata!
Kajakatest potsatajad
Linnavaikelugi on muutunud teiseks. Enam pole ööbikul mahti nii pikalt laksutada. Kell 6 võtab laulujärje üle pruunselg-põõsalind ja muudkui mulistab oma pikkadest rännuteedest. Ei ole pruudil aega seda kõike kuulata, usinalt käib pesaehitus, pea on järelkasvu oodata. Linavästrikud ahmivad üha suuremaid suutäisi, näljast kisavatele poegadele otsitakse toitu auto esi-klaasilt ja sõiduteeltki. Varesed äsavad meeleheitlikult nokaga kõigele, kes nende poegade lähedusse satuvad, olgu nendeks kassid või inimene. Ainsad, kellest nad võitu ei saa, on hall-rästad, sest nende oma poegi kaitsvad nokahoobid ajavad ka suure hallikuuelise peitu. Kajakad, kes on kampaania korras saartelt peletamise tõttu üha enam majakatustele põgenenud, karjatavad seal oma poegi, üsna varsti hakkab neid majade katustelt allapoole pudisema. Nüüd, kus jahimehed on saanud taas riikliku korralduse linnakajakaid, vareseid ja künnivareseid lasta, on oodata lindude kolimist suisa inimeste akna alla.
Randa, randa!
Itaalia Bari ülikoolis tehtud uuringu järgi hoiduvad inimesed, kui õuetemperatuur ületab 25 kraadi, varjulistesse paikadesse või veekogude äärde. Nüüd, kus isegi veesoojus läheneb hooga 20 kraadile, on tõesti rannad täis inimesi, vees on neid siiski veel vähe. Peipsi põhjaotsa soojapügalad küündivad hädavaevu 16 kraadini, aga karastunumad on vees! Suurem osa suplusrahvast seisab siiski veel päevitusliival või õng käes jõesuudmetes – särge veel tuleb! Päevitajate nuhtlus – parmud – on väljas. Inimsööjalikud sääsed said sel nädalal naljameeste poolt joonistatuna koguni Eesti vapile lõvide asemele. Kuid sääskedest vaenulikumad jõud, kihulased, on samuti veekogude ääres hiilimas. Sellest hoolimata on suvi mõnus. Kurgimüüjad Peipsi veeres juba ootavad suvitajaid.
Kuldkingad niidult leitud
Põllumeestel käib silotegu. Nägin kolme kiivitajat heinamaal kurvalt kükitamas: „Kus on mu pojad?” Linnumehed ütlevad, et praegune heinategu pole nii hull kui nädala pärast, praegu suudavad nad kusagile elektriposti veerde uue pesa teha, veidi hiljem enam mitte. Aga rukis on loonud pea ja kerahein ulatub juba vööni. Puisniitude vaikuses õitsevad kaunid kuldkingad, hallid käpad ja teised kaunitarid. Harakputked, käokann, jürilill ja tulikad hakkavad tasapisi luhtadele jaanipäevast ilmet andma. Esimese pärja saab punuda ka härjasilmadest ja roosa ristiku nuttidest. Võililledest sai kuumaga ainult udune mälestus. Lõuna-Eesti on vallutanud jasmiinilõhn, põhjas püsib veel sirelihurm.
Aed pakatab
Kütiorus Ilmamäel on maasikal juba pisikesed marjanupsud, aga valget õieväge aina tuleb ja tuleb. Herned hüüavad tokkide järele, sibulapealsed üritavad õitsema minna. Porgandeid saab juba ilma prillideta harvendada ja rabarber on rinnuni. Marjapõõsad on tihedalt marju täis. Kirsse on tabanud totaalne hukk, Lõuna-Eestis levib mesilaste kaudu haigus, mis kuivatab nad sootuks. Siiski on mesilastest palju kasu. Reedel, kui kartuleid kõplasin, tundsin, et päike teeb liiga. Aga tahtsin kangesti vao lõpetada, siis aga tuli mesilind sumistades mu juustesse, kui käega rapsisin, olid ülejäänudki kohal, ei jäänud muud üle kui jalgadele valu anda ja toa poole lipata. Vainurästa kolm poega kuuriseina veerest said lendu, moonipeenra väike-lehelind ei lähe enam lendu, kui uudistan tema pesas sirguvaid pisipoegi. Peoleo aina vilistab ja vilistab, ei kräunumise raasugi sel aastal.
Taimejutt: äraunustamindlill
Maarahvas on lõosilma sinises õies alati ilusat pisikest silma näinud – kena sinine silm, millel kollane silmatera keskel. Sellest ka tema nimi lõosilm, ometi on nende lillede muistendid kõik seotud meelespidamisega. Alutaguse metsade vahel olnud ühel karjuspoisil palju lambaid karjatada. Tulnud hunt ja murdnud palju lambaid. Karjane hakanud nutma. Nutnud, nutnud ja nendest pisaratest tekkinud ära-unustamislilled.
