Juuni esimene nädal: kevade lõpupidu
Lõpusirgel on ka aiapidajad kõige kultuurse külvamise ja istutamisega. Istutustööd tõid mulle möödunud nädalal ka kaks üllatust: esimene vaatas möödunud nädala esmaspäeval vastu mu kiviktaimlast – otse suure tee ja maja äärde peenrale oli varahommikul ilmunud koonusjas beež muna! Kui ma seda viis päeva hiljem määramiseks pildistama läksin... oli muna kahjuks lahkunud. Linnuteadlane Agu Leivits arvas, et ehk meie maja ümber askeldav nurmkanade paar ei osanud oma muna kusagile paremasse paika poetada. Teine üllatus vaatas vastu kurgikülvi potist – kullast abielusõrmus! Meeleheitlikult otsisime seda paar nädalat tagasi, kui sõber oli sauna minnes oma sõrmuse pluusitaskusse pannes kaotanud. Sõrmus oli paarisentimeetrise turbakihi all, korralikult kurgijuurtest ümbritsetud.
Räägu vaikimine
Küllap on nii, et mida rohkem loodusega otsekontaktis oleme, seda rohkem üllatuda saame. Selleaastasteks üllatajateks on kaugrändurid lindude hulgas. Agu Leivits ütleb, et näiteks soo-roolind jõudis alles praegu pärale, rukkiräägu häält on aga kuulda üliharva. Võimalik, et eelmise aasta põlvkond pakiti põllumajandustoetuste tuhinas valgetesse heinakilepallidesse. Muu linnuilm areneb aga omasoodu, kuldnokapojad on pesadest väljas – kes sehkendab veel valju papagoihäält meenutavate kriisete saatel pesaümbruses, kes on läinud ühislasteaeda. Räästapääsukesed peavad armumänge ja proovivad pesade headust kahekaupa pesas sädistades. Rähnipojad nõuavad toitu nii valjul häälel, et jäävad metsas igaühele silma. Kaja Kübar Nigula metsloomade turvakodust räägib, et linlased pahandavad vareste peale, ja ütleb: “Samas ei märka nad, et neid ründava varese noorukesed pojad on parasjagu nende auto all. Mis see vareseema siis tegema peaks?”
Jaanililled ja härjasilmad
Kõige silmatorkavamaks staariks võis möödunud nädalal pidada küll punaseid moone – neid oli teeveeres ja rukkipõllus. Aga ka muud “muhusussililled” õitsevad lausa põldude viisi: valged väljad härjasilmi, sinised laigud meelespäid, roosad kurdlehise roosi õiekroone. Vaid kellukaid ja rukkililli ei ole veel. Küll on luhad kaetud mets-harakputke valge õievahuga. Muidugi, õhk on täis ka võilille õieebemeid. Pärnu pärnad aga heidavad juba lehetäide mesinestet.
Kuivaõud ja liblikapõud
Vanal ajal tõi külvijärgne põuaperiood kaasa selge näljahäda. See, et ammu pole vihma tulnud, sai mulle selgeks viimase suure tuulega – plastist vihmaveenõu, mis oli mai alguse vihma järel tubli paarikümne sentimeetri jagu vett täis, võttis tuule alla ja lendas minema. Põud ja ka tugev, sel aastal valdavalt kirdekaare tuul sütitab metsi ja rabasid. Õnneks on siiski mullasügavuses omajagu niiskust veel alles, eriti siin Peipsi ääres. Imelik on aga kogu selle sooja aja taustal näha lennus vähe suveliblikaid.
Nigulasse ilmusid alles esimesed täpikud, punnpead ja silmikud. See-eest on sel aastal palju kiile. Nigula rabas on lennus kuningkiil, kes Leivitsa sõnul on “suur kui mudatilder”. Nigula turvakodu on aga täis pisikesi täpilisi metskitsetallesid, põdralapsi ja kajakapoegi.
Taimemahlaravi
Viimase aja aina levivad nahahädad ja allergianähud viivad inimesed ka vaimselt stressi. Praegu, taimeriigi piimaajal, oleks hea end kõiksugu taimemahladega määrida. Mikk Sarv soovitab: “Minge metsa või heinamaale ja vaadake, milline taim teid kutsub, küsige talt luba enda murdmiseks. Seejärel hõõruge taim mahlale, vanasti mäluti taim ka suus läbi, ja määrige sellega haigeid kohti. Head abilised on raudrohi, nõges, teeleht, üheksavägine – aga ikka nii, kuis ise taime kutset tunnete.”
LASTELE
Ilmamäng: liivaloss
Aotäht tegi möödunud neljapäeval Pärnu rannas esimese supluse. Teda liivaga mängimas nähes meenus mulle, kuidas sealsamas isaga koos liivalosse ehitasime ja kuidas aastaid hiljem Barcelonas Sagrada Familiat nähes imestasin, et Gaudi on oma lapsepõlvemängud kirikuarhitektuuri üle kandnud. Mis muud kui randa ja rannajoonele liivalosse ehitama, mis on lihtsamat, kui peotäis vedelat liivapori tasapisi kõrgeks torniks tilgutada – ja mida rohkem torne kõrvuti, seda kaunim.
