Maasikamuside aeg

Lõhnahullus ongi praegu see, mis inimesed aegade taha viib. Lapsepõlve jasmiinilõhn ja teerooside hurmav aroomipilv... Linnade esimesed laialehise pärna õied ja muidugi punase maasikapeotäie lõhnabukett. Ilmamäelt korjasime Aotähega suure sinise plekktopsitäie metsmaasikaid, just sellise, nagu vennaga lapsepõlves Pärnumaa rabade vahel – puudu jäi sellelt veel suhkruga hõõrumise vägi ja kaevukülm piim. Esimesed maasikad on soojad ja täisküpsed, kõrredki nende kõr-val valmis maasikakeesid punuma. Valmis on ka aedmaasikad ja taas sain ma aru vanasõnast „lase sant sauna... ” – nimelt käivad pikalt ja hoolsalt valvatud kuuri musträstapesa asukad nüüd rõõmsalt me maasikamaal marjade punapõski hekseldamas ja nad on nii „armsalt” sõbralikud, et ei lahku ka minu hellahäälse röögatuse peale.

Tuult tiibadesse

Linnurahvas on pesaeast välja kasvamas, igal pool on käratsevaid kuldnokki, tihasenoorukid nõuavad valjuhäälselt puu otsas süüa. Meie moonipeenra väikelehelinnu kulukerapesast paistavad juba poegade uudishimulikud silmad. Samal ajal silksolgutab üks isane ikka veel metsas, ka mõni üksik kägu üritab kukkumisega tegeleda ja neid saadab nüüd vihane väikelindude parv. Siiski ehitab hall-kärbsenäpp me akna kohale alles pesa. Töö käib kahekesi, pidevalt aru pidades. Põldudele on ilmunud hästi palju valge-toonekure mittepesitsevaid noorlinde ja platsis on ka sookurgede noortekambad – Kütiorus koguni 11 tükki, kes aeg-ajalt mõnusaid kuretrompeteid kuulda lasevad.

Merelinnud laisklevad

Eelmise nädala teisel poolel sattusin ma ühe loo jaoks materjali kogudes Nõva kandi merekaldale, kust ilmamees Gennadi Skromnov looduskalender.ee lugusid ilma saadab. Kanuu auto katusel, saabus ta metsajärvedelt linnapingetest vabastava energialaenguga. Ja jälle sai selgeks, et suvel pole Eestimaal elektrit ega muid tsivilisatsioonihüvesid vajagi... Akna all merel vudisid vett pidi isa-ema kannul kümmekond ristpardipoega, linavästrik oli teinud tee ujumisraja kivide alla. Õhtul lösutasid kümmekonna meetri kaugusel kaks vä-ä-ga laiska hüljest, kõht rasvastest räimedest täis, merelaine mõnusalt lagipead paitamas. Hommikul nägin, et merelaiskus on ka lindude kontides: kell kaheksa, kui metsalinnud olid juba mitu tundi oma võiduoode hõisanud, ei teinud luigepaar veel katsetki oma tagumikku uppi ajada ega põhjamudast head-paremat otsida. Mõnusalt tukuti päikesepaistel, pea tiiva all... Seda võiks meiegi suvel luikedelt õppida!

Küpsevate viljade aeg

Inimesed seevastu tõusevad maal varahommikul ja kukuvad täristama trimmeriga, löövad hääled sisse murutraktoritele. Traktorite suuremad vennad niidavad heina, maanaised kõplavad põldu. Jah, aga rukis tolmab praegu nii, et õhus on suured tolmulondid, värske kartul on müügil, salatirohelist on kuhjaga, soolakurgist on enamik isu täis söönud, värsket mett saab jaokaupa. Kirsipunnid on puude otsas ja herned loovad kauna. Laiskmees lesib võrkkiiges ja nosib Hispaania kurke, usin saab vahva päevituse ning päris-lõhnalist ja -maitselist sööki.

Taimejutt: sõnajalaõis

Sõnajalaõit valvatakse enne jaanipäeva. Olla niisamasugune kui angerpisti õis, valge. Hästi suured sõnajalad õitsevat iseäranis kusiraudsikute pesa juures. Kes varandust tahab leida, peab minema sõnajalaõit otsima jaanipäeva öösel kell 12 – selle võlutaime abil võib maa sisse näha, kus varandus seisab. Sõnajala peab ta aga ühe labidahoobiga tervelt välja tõstma ja ruttu ära minema, muidu võtvat kurjad vaimud, kes õit sel öösel kaitsevad, röövija omaga ühes. Sõnajalaõit olevat aga väga raske saada, sest tema õitsevat väga harva ja kõigest üksainuke minut jaanipäeva öösel.