Juuni teine nädal looduses: ööviiulid helisevad

Metsa muusikaperre on lisandunud uus esimene viiul – õrnhabras valgeõieline ööviiul, peenema nimega kahelehine käokeel. Tema õiehelisid ei tunne vaid see, kes pole jaaniööl armastatuga sõnajalaõit otsimas käinud.

Just öösel on käokeele lõhnamuusika kirkamaist kirkaim ja ütleb: “Inimesed, armastage üksteist!”

Nädala neli armsamat loodusemärki on:

•• täpilised kitsekaksikud,

•• pääsusaba kirju tiib,

•• härjasilma “armastan, ei armasta” õied ja

•• otsatu kuumus.

Linnud

Kolmapäeva hommikul rannas päikesetervituskäigul hüüatas mu pooleteiseaastane tütar Aotäht äkki: “Kanad!” Ja otse uskumatu – meie poole purjetas, tiivad seljal purjedeks, 11 lumivalget luike. Helistasin luigeuurijale Leho Luigujõele ja küsisin, miks linnud ometi oma pisibeebide juures pole. Luigemees arvas: “Praegu on luikedel tõesti vastkoorunud pojad. Aga luigevanemate puhul on nii, et vanemad valvavad kordamööda poegade juures. Algul vahetab sulerüü üks vanem, siis teine. Päris korraga nad lennuvõimetud pole. Küllap need luiged siirdusid salajasse sulgimispaika, et tiivutu aeg ohutult mööda saata.”

Lisaks sulevahetusele on linnuriigis endiselt päevakorras järeltuleva põlvkonna toiduprobleemide lahendamine. Tihase ja linavästriku pesadest kostab iga ussinokatäie saabudes: “Mulle, mulle!”

Valge-toonekured kipuvad jätkuvat konnapõuda lahendama väga julmal viisil – kõige nõrgem heidetakse lihtsalt üle parda. Inimene ei taha seda lubada. Kaja Kübar Nigula turvakodust ütleb, et kurepoegi aina tuuakse ja tuuakse. Kahju ju ka ja kust need tited siis tulevad.

Üks uudis on linnumeestel veel – Margus Ots annab teada, et ornitoloogid on nüüd Eestimaal ametlikult nimekirja saanud 363 linnuliiki, viimasena said kodakondsuse kõrbe-põõsalind, siidhaigur, stepi-tuuletallaja ja polaarkajakas.

Imetajad

Ninatargad rebasepojad on nüüd nii suured, et topivad oma nina igale poole. Autojuhid, pidurdage palun, kui mõni neist teile keset teed süütu näoga otsa vaatab.

Ja sõraliste hulgas on maad võtmas kaksikute buum – Leho Luigujõe nägi saja meetri kauguselt, kuidas kaks täpilist metskitsetalle koos mõnuga ema tissi imesid.

Taimed

Lisaks ööviiulitele õitsevad teisedki kaunid käpalised: kuldking, sõrmkäpad, käopõlled. Vello Keppart annab teada, et õitsemist alustasid ka härjasilmad ning valge ja aasristik, nõiahammas ja hanijalg. Kõiksugused kollased tulikad on vallutanud niidud. Ja jaanipäevast violetset-punast lisavad mets-kurereha, hiirehernes, käokann, väike oblikas. Esimesed mets-harakputkede sarikad on õisi täis ja lodus õitseb kodumaine iiris – kollane võhumõõk.

Nigula rahva hinnangul on külm murakasaagile natuke kurja teinud.

Muu loodus

Ilmategija Gennadi Skromnov kurdab, et alles ta muud ei kuulnud, kui et tee sooja ja päikesepaistet. Nüüd aina nurisetakse, et ilm.ee mehed, keerake kraade maha. Aga ta annab ka teada, et põhjarannikul on toomingate valge õitevaht vahetunud võrgendikoi valge looriga, sama ka Luua kandis.

Eks kuumus tiku ligi ka konnarahvale, kuivatades kulleseid täis konnatiigid sootuks.

Samas on leitsakuline õhk meeltmööda liblikatele, nende moefirmadest tuleb aina uusi kleite ja pintsakuid – mustikaöölase haldjakarva ballikleit, admirali oranÏ-must munder ja pääsusaba kollane smoking. Ja kiilide helikopterivägi kihutab ringi.

Muidugi, parmud on ka. Aga suurem osa neist põriseb hirmutades teie raudruuna ümber. Põgenege autodest kaugemale. Jaanipäev!