Sel nädalal peaksid Lõuna-Eestis valmis saama ka esimesed metsmaasikad, mida suhkruga hõõruda ja maapiimaga üle valada. Mmm... See on eestimaine paradiis. Ja võiks teha nii, et kaks nädalat enne jaani hülgame niitmise, laseme sirguda kollastel tulikatel, roosadel käokannidel, valgel ristikul ja õrnvalgetel köömnetel, nii et igal sammul vaataksid meile maast vastu otsekui Muhu sussid.

Punase puudus

Eelmisel nädalal Avinurme Elulaadikeskuse avamispeole sõites üritasin kokku panna üheksast taimeliigist lillekimpu, et rahvusliku käsitöö edendajatele väge soovida. Avijõe luhalt eri õite leidmine oli lihtne, kuid üllatav tundus, kui vähe on praegu punast tooni. Ikka kollased tulikad ja valged putked, esimesed lillad kellukad, imikad. Hiljem koju sõites leidsime lilla-roosasid kurekell-ängelheinu ja päris Peipsi kaldalt purpurseid tõrvalilli. Jah, ka esimesed kibuvitsad õitsevad.

Tegelikult on loodus juba täiesti jaanipäevane, enamik kõrrelisi õitseb – kasteheina helklevad pähikud on kohati rinnuni, rebasesabade tolmused pead nagu nuiad püsti. Talumehed niidavad vihmahoogude vahel seda taimepulma. Oma suured valged sõled on valla teinud ka lodjapuud, männik on uute pikkade võrsetega taas roheline, kullatolmust aega meenutab vaid õhtuti ehapuna helklemine männitüvedel.

Teised pojad, uued pesad

Puude lopsakale kasvule tuli eelmisel nädalal kosja ka kõva suvetorm, selline kõmatava kõue, rahehoogude ja vägevate tuulesööstudega. Laupäeva hommikul murdis tuul meie piirikivi pealt jõmaka haava. Puu oli murul, lestad laiali, ja alles keskhommikul lähemalt vaatama minnes nägime, et selle puu küljes oli pesakast must-kärbsenäpi pesaga. Päris suured pojad olid igatahes elus ja Mikk pani kasti uue puu külge – näis, kas vanemad tulevad tagasi. Ööbik on taas laulma hakanud, see on vist märk sellest, et esimene pesakond on hukka saanud. Ka metsvint laulab jälle. Linnumees Agu Leivits ütleb, et mõnigi linnuliik pesitseb meil suve jooksul mitu korda – neil on teine kurn. Näiteks rasvatihane, kanepilind ja suitsupääsuke peavad umbes nädal vahet ja munevad uue pesatäie, esimesed pojad peavad siis ise hakkama saama. Need, kel esimene pesitus on ebaõnnestunud, teevad järelkurna.

Head sääsed

Linnurahvale tänavune aasta meeldib, sest toitu on kõikjal küllaga. Kas või sääski... Ühel päeval küsis tütretirts, milleks need sääsed head on. No ei suuda praegu sääskedes midagi kasulikku leida... Ometi on kõigel ju looduses oma otstarve, eks nad kellegi toit ole. Putukate ja muude väiksemate elajate toiduks läheb aga praegu kogu kasvav rohelus. Sääskedegi põhitoidus olla taimemahl, punast verd on vaja vaid emastel paljunemiseks. Eriti tegusad on võõrliigi – kiriteo – teod aiataimedel. Teo-uurija Anneli Ehlvest ütleb: „Teod panevad nüüd sajaga. Neil on praegu elu parimad päevad.” Merevaiktigusid, vööttigusid ja muid on tõesti nii heinamaal kui ka metsas. Heinakõrtele on ilmunud ka valged süljetombud, väikeste rohutirtsu moodi hüppajate – tirtide lastetoad. Mardikaid on siiski suhteliselt vähe, ööliblikad tantsivad, ühepäevikud undavad.

Lastemõrvarid

Seenevana Erast Parmasto ütleb, et linnaseened ilmusid välja vara: „Soomus- ja vääveltorikuid on ennegi mai lõpul nähtud. Nüüd on aga ilusalt soe ja vihmane põuata kevad seened niiii vohama pannud – et Tartus tulid linnašampinjonid esimese juuni lõuna ajal maa seest välja. Harilikult tehakse seda alates heinakuust.” Seenevana kurdab aga: „12. juunil, varem kui kunagi varem, võis Tartu avaturul näha seente peditsiidi ehk lastemõrva: 400 krooni kilo müüdi lapse väikse sõrme küüne suurusi kukeseenelapsukesi. Teada, et raha ajab inimesed hulluks, eks rahapuudus veel hullemini.” Pigem võiksime pugida kõike rohelist, millest talv läbi puudust oleme tundnud.

Tunne jaanipärga!

Minuga juhtub igal kevadel, et vaatan mõnele vanale taimtuttavale otsa ja kuidagi ei meenu, mis ta nimi oli. „See on ju see...” on ta uus nimi. Mäluvärskenduseks enne jaanipärja punumist võtke ette retk koos taimemäärajaga ja vaadake üle Rein Marana uus ravimtaimefilm „Üheksavägised”.

Lastele ilmamäng: ime imemine

Käes on aeg, mil õitsevad valged iminõgesed ja tumesinised imikad. Nime on need taimed rahvasuult saanud selle järgi, et lapsed armastavad neist magusat mesinestet imeda – õiekroon kaksatakse taime küljest lahti ja selle torujast alumisest osast imedes saab magusa maitsega nektaritilgakese keelele. Head magusataimed on ka ristikud, ole mesilane!