Pimedus, kõikjal pimedus! Ei suuda hommikul voodistki üles tõusta, leban jõuetult, hingan vaevaliselt. Oma tuba näen otsekui läbi udu. Loomulikult ei ole juttugi sellest, et ma suudaksin töötada! Oh ei! Kogu minu päev on täidetud meeleheitlikust võitlusest talvekaamosega, sest kaalul on ju minu elu!

Päeva alustan ma muidugi valgusteraapiaga. Lohistan end voodist välja ning vangun kuidagi elutuppa, endal hing paelaga kaelas. Seal süütan viimast jõudu kokku võttes laelambi ja varisen vaibale pikali. Leban laelambi õnnistatud valguskiirtes viis tundi, otsekui meritäht ookeani põhjas, lastes valgusel oma alasti kehasse imbuda. Tunnen, kuidas mul veidi parem hakkab. Keeran külge. Hiljem, kui valgusteraapia juba nii palju on mõjunud, et ma suudan seintest kinni hoides korteris liikuda, lähen ma oma kirjutuslaua juurde, võtan selle sahtlist taskulambi ning valgustan sellega ka oma peidetud kehaõõnsusi. Ka sinna peab valgus jõudma, et peletada minema kõik pimedusetondid!

Seejärel lonkan ma kööki. Ehkki mu keha on iga viimase kui sopini valgusega kokku määritud, pole kaamos kaugeltki mitte võidetud. Ikka keerlevad mu peas sünged enesetapumõtted. Nende peletamiseks alustan oma mahladieediga. Ülim mõtlematus oleks talvel süüa raskesti seeditavaid toite nagu näiteks liha. See muudaks kõhu raskeks ning suruks niigi vaevu võbeleva organismi vastu maad. Ei, üksnes päikesest küllastunud mahlad on need, mida mu magu suudab kaamose-põrgus seedida!

Joongi suure klaasi kaalikamahla. See on jälk, kuid ma tunnen samas, kuidas vitamiinid minu kurnatud ihus tööle asuvad ning üritavad seda iga hinna eest täielikust kokku varisemisest päästa. Joon veel ka klaasi kartuli-arbuusimahla. Nüüd tunnen ma ennast juba nii tervena, et jaksan päris sirgelt voodini kõndida. Seal leban ma õhtuni, et hoida kokku pimedal ajal nii defitsiitset energiat. Kui kell lööb kümme, süstin ma endale tagumikku unerohtu – kaamose ajal poleks mul muidu üldse und! – ja kaotan teadvuse. Ning hommikul algab kõik uuesti otsast peale. Kui kohutavas kliimas me elame!

Mis mulle aga kõige enam viha teeb – mõni inimene ei oska sel raskel ajal absoluutselt käituda! Näiteks minu naaber. Selle asemel, et meelekindlalt kaamosele vastu panna ning ennast pimeda aja eest oma tuppa peita, kooserdab see elajas päevad läbi kusagil ringi ja naaseb õhtul, täis kui pinal. Aga ka siis ei kavatse ta kaamost peletama asuda, vaid õgib aknalaual kõhutades rasvast vorsti, lakub õlut ja kisendab põhjamaa süngesse öösse kergemeelseid laulukesi. Kas siis niimoodi sobib käituda?

Oh, ma olen oma võitluses nii üksi! Kaamos on nii võimas ja mina nii väike. Akna taga laiutab mõõtmatu pimedus ja kaalikamahl hakkab ka otsa saama.