Kaberla jõest kadus kõigepealt kala, siis kadus takkapihta ojasängist vesigi
Vesi oli ojas varem nii puhas, et Saksamaalt külas käinud taluturismiga tegelev abielupaar jäi hämmastusest keeletuks, kui peremees kamaluga ojast vett ammutas ja jõi. Jõi siis alguses ettevaatlikult ja pärastpoole januga sakslanegi ja ei jõudnud ära imestada, et nii lähedal Tallinnale, lausa külje all, nii puhast vett leidub.
Kõigepealt kadus peremehe jutu järgi ojasängist ära kala – mida ei ole, seda ei ole. Siis hakkasid juhtuma hoopis imelikud lood. Keegi lasi ojja mingisugust kollast vedelikku. Vedelikust said kaks Maidlal talutööde juures abiks olnud tütarlast ihule imelikud kärnad, mis õige visalt paranesid ja peremees Vaino Maidla ise sai sellise silmapõletiku, et oleks peaaegu pimedaks jäänud. Õnneks sai terveks.
Maidla korjas ojast kollase ainega solgitud vett pudelissegi ja püüdis seda keskkonnaspetsialistidele uurimiseks viia, seal aga ei võetud talt veeproovi vastu. “Öeldi, et ei ole õige pudel,” põhjendab Maidla.
Ojas voolab vesi ainult öösiti. Nüüd on ojaga lood sootuks halvad. Kalamure pole suurem mure, enda tarbeks saab ta kala ka poest osta ja müügiks püüdja ei ole ta kunagi olnud. Liiva talu peremehel on jõe ääres pump ja ta kastab oma üsna mitmeid hektareid lillepõlde jõeveega.
“Sel suvel oli põua tõttu nii kuiv, et oja kuivas üksikuteks lombikesteks. Sellest saan ma aru. Ma ei saa aru sellest, miks vahepeal on kuiv, siis ühtäkki, ilma et oleks vihma vms tulnud, veetase tõuseb ja vool kiireneb. Olen isegi tähele pannud, et seda juhtub justkui enam-vähem kindlate ajavahemike tagant. Nii üle 36 tunni muutub vool kiiremaks,” pajatab ta.
Maidla magab otse jõesängi kõrval saunas ja on mitu korda öösel selle peale üles ärganud, et kuivas ojasängis ühtäkki vesi vuliseb. Lähemal vaatlusel on selgunud, et öised tulvaveed ei meenuta tavapäraselt läbipaistvat ojavett – vesi on hall ja hägune justnagu mingis kinnises veekogus seisnud.
“Teate isegi, milline on seisev vesi tiigis,” räägib Maidla, “ma olen eluaeg vee lähedal elanud, tunnen ja tean vett ja see öine vesi on pärit mõnest kinnisest veekogust.” Maidla ei usu, et poisikesed mõne nii põhjaliku tammi suudaks või viitsiks ehitada.
Ka ei usu ta, et tegemist on kobraste kätetööga, sest kord ujus tal öise uputusega akende eest pool puuriita läbi. “Milline kobras see puid kirvega lõhub?” muheleb ta.
Hoolimata kahtlustest pole kohalikud Kaberla jõel tammi märganud.
Keskkonnainspektsioon ootab avaldust. Mesinik Lembit Palutalu, kelle valduste piirile oja jääb, ei ole veetaset viimasel ajal jälginud. “Ma just täna sõitsin Kodasoo mõisa juurest läbi ja kuulsin, et koprad on taas usinalt tamme langetanud. Seal on pidevalt kobrastega häda. Üks Kodasoo külaelanik lõhkus minu teada hulga kopratamme paar aastat tagasi ja tõi enda maadel ojasängi süvendamiseks isegi kopa appi. Kalakasvatusest ojal ei ole ma midagi kuulnud,” väidab mesinik Palutalu.
Keskkonnainspektsiooni kommunikatsioonispetsialist Ann Maripuu sõnul ei ole keegi neile vastavasisulist signaali andnud, et praegu Kaberla oja juures midagi lahti oleks. Neli aastat tagasi esitati Keskkonnainspektsioonile avaldus, et mingisugused poisikesed olid ojasse midagi kallanud. “Siis meie spetsialist uuris asja ja mingisugust otsest reostust ojas ei avastanud. Ka selgus, et naisterahvas, kes selle avalduse meile tegi, oli vaimselt tasakaalutu,” ütles Maripuu.
Ann Maripuu sõnul tuleks Vaino Maidlal esitada Keskkonnainspektsioonile kirjalik avaldus, mille peale nad asja uurimisele võtaksid.
Metsaülem ütleb, et süüdi on põud. Anija metskonna metsaülem Ilmar Sirkas ütleb kõigepealt, et sellise suve järel on igal pool madalad ojad ja jõesängid peaaegu kuivaks jäänud. Sirkas arvab, et Liiva talu peremehel Maidlal tuleb, juhul kui ta soovib sealkandis lilli edasi kasvatada ja neid kasta, varem või hiljem ikkagi 100 meetri sügavune puurkaev teha.
“Praegune puurkaev, mis tal on, on ilmselt liiga madal, kui ta sealt piisavalt vett ei saa. Loomulikult ei tule madalast puuraugust lilleväljade kastmiseks piisavalt vett. Ja oja veetase on madal ilmastikutingimuste tõttu, see on kindlaks tehtud.”
Mingeid tamme metsaülem Sirkas oja peal näinud ei ole. Küsimuse peale, kas ta on kogu ojasängi Kaberneeme lahest kuni algallikateni läbi käinud ja uurinud, vastab ta jaatavalt. “Kopraid sealkandis muidugi elutseb,” möönab ta.
“Aga need üksikud kopratammid ei ole ka peapõhjuseks – ikka on kuivade suvede järel vett vähe,” jääb mees endale kindlaks.
Ühtegi kalakasvatust ei ole Sirkas samuti näinud. “Ühtegi kalakasvatust ei ole selle oja peal,” on ta kõigutamatu.
Ojaäär Kaberla küla juures otseselt Ilmar Sirkase järelvalve all olevate maa-alade hulka ei kuulu.
“Seal küla ümbruses jookseb oja ju enamuses läbi eravalduste. Küla ümber olevad riigimetsad on küll minu haldusterritoorium. Aga enamik metsakraave on põuase suve tõttu samuti kuivad,” sõnab Anija metsaülem.
Kes oskab talumehe murele vastata? “Korralikult on nüüd ojas vett ainult kevaditi, kui sulaveed merre voolavad. Aga endised elanikud räägivad, et varasematel aegadel oli siinsetel aladel sel perioodil lausa uputus olnud,” väidab Maidla.
“Nõukogude ajal kirusid kõik kolhoosnikke – need rikkusid kunstväetistega vee ära ja kala kadus. Ometi kala siiski oli, forelli ja kõike. Ma ise püüdsin siia mõned ajad tagasi isegi vähki sisse tuua, konsulteerisin spetsialistidega. Need ütlesid, et väikest jõevähki võib. Kaks plekkvannitäit tõin siia Reiu jõest, aga kahjuks ei läinud kasvama, välja surid,” kahetseb mees.
“Nüüd ümberringi loodus kõik taastub – põlde ei harita, väetisi enam ei kasutata, maad ei parandata – ja ometi kala enam ei ole ning veetase püsib minimaalne. Kus siis viga on?” küsib Vaino Maidla.
Kas keegi oskab talle vastata?
