Kadumisohus kõrede päästmiseks tehakse Matsallu paljunduskeskus


Kadumisohus kõrede päästmiseks tehakse Matsallu paljunduskeskus
Isakõre on kõlapõit paisutades kõrina lahti löönud.Riinu Rannap

Ainulaadsele kõrekeskusele peaks tööd jätkuma järgmiseks poolesajaks aastaks.

Eestis veel vaid viieteistkümnes leiukohas säilinud juttselg-kärnkonnade ehk kõrede väljasuremisest päästmiseks kavatsevad looduskaitsjad rajada Matsalu rahvusparki paljunduskeskuse, millega loodetakse haruldase liigi arvukus tõusule pöörata.

Juba enam kui viisteist aastat kõrede päästmise nimel tegutsenud Riinu Rannap ütles, et seni on kõrede elupaikade taastamise ja hooldamisega suudetud nende püsimajäämiseks hädavajaliku elukeskkonna kadumisele piir panna. Siiski pole kõrede arvukus mitmes leiukohas otsustavalt suurenema hakanud, ehkki Rannap ühes abilistega on kulleseid loodusliku suremuse vähendamiseks igal kevadel osast kudetiikidest kuni moonde läbimiseni spetsiaalsetes võrkkastides üles kasvatanud ja siis tagasi loodusse lasknud.

Näiteks mullu kasvatas Rannap kodus vannides üles ligikaudu 6000 kõrekullest, kelle talitamiseks – toitmiseks, vannides vee vahetamiseks jne – kulus maist juulini kuni viis tundi päevas. Eelmisel aastal ette võetud suurem katse näitas, et senisel moel kõrede päästmine käib ka kõige suurematel entusiastidel üle jõu ja n-ö põlve otsas toimetades enam jätkata ei saa. Nii tekkiski asjaosalistel mõte, et kõrede iga-aastase järelkasvu tagamiseks tuleks luua eraldi kasvatuskeskus, kus oleks võimalik kõrede kudunööridest suuremas koguses konni üles kasvatada ja siis hinge vaakuvatesse asurkondadesse tagasi lasta.

Vaja tuhandeid kõresid

Rannap kinnitas, et keskuse loomisega on võimalik kõrede äärmiselt suur looduslik suremus nulli lähedale viia. Kui ühes kõre kudunööris on 3000–4000 muna, siis vabas looduses areneb neist kullesteks vaid kümnendik. Kullestest omakorda õnnestub täiskasvanud konnaks sirguda kõigest umbes viiel protsendil. Ja kui arvestada veel maha ka talvitumisega seotud kaod, saab kudunööride munadest suguküpseteks konnadeks vaid sajandik. Suure suremuse taga on asjaolu, et nii kõrede kudust kui ka kullestest toitub väga palju elukaid.

Viimaste plaanide kohaselt peaks kõrekeskus tulema Penijõele Matsalu rahvuspargi praegu kasutuna seisvasse vanasse kontorihoonesse. Kui asjad sujuvad, alustab paljunduskeskus tööd ülejärgmise aasta aprillis või mais.

Rannap märkis, et arvestuslikult peaks keskusele tööd jätkuma neljakümneks-viiekümneks aastaks. „Et olemasolevatele kõre asurkondadele jalad alla saada, tuleb neisse juurde panna väga palju uusi konnasid – mitte kahesaja-kolmesaja, vaid tuhandete kaupa,” lausus ta.

Kõrede kõrin kostab enam kui kilomeetri kaugusele

•• 20. sajandi esimesel poolel oli kõre Lääne-Eesti ja Pärnumaa rannikualadel ning saartel väga iseloomulik ja arvukas liik.

•• Kõre on kohastunud eluks päikesepaistelistel luite- ja nõmmealadel ning ranna- ja luhaniitudel. Päevase varjupaiga kaevamiseks vajab kõre liivast pinda, toitumiseks madala rohuga paiku ning kudemiseks madalaid lompe. Kõrede hääbumise põhjuseks peetaksegi selliste elupaikade kadumist. 20. sajandi teisel poolel jäi kasutusse üha vähem rannakarjamaid ja need võsastusid. Praeguseks on rannaniitude pindala vähenenud 29 000 hektarilt 8000-ni. Sobilike elupaikade kadumise tõttu on konnad kolinud liiva- ja kruusakarjääridesse.

•• Kõret on varem nimetatud ka juttselg-kärnkonnaks. Nimetus iseloomustab tabavalt selle kuni kümne sentimeetri pikkuse looma välimust: rohekat-pruunikat-hallikat tooni seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi teda on hõlbus teistest konnadest eristada.

•• Nimetus kõre tuleb isaste konnade omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ja võib vaiksetel öödel kosta enam kui kilomeetri kaugusele.

e-kaubandus konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare