Seda näitab kasvõi Eesti Päevalehe lugejate reaktsioon, kes võtsid toimetusega ühendust eilse pangakäenduse loo peale. Nii pereinimesed kui ka ettevõtjad räägivad üksteise järel samast murest: oleme käendajaks, aga kuigi vastutame solidaarselt, siis pangad meile laenu kohta infot ei anna, meil ei ole olnud võimalust midagi vaidlustada, notari juures lepingut alla kirjutamas käies ei selgitatud meile seaduse mõtet, meie õigusi ega käendusega kaasnevaid tagajärgi.

Eilne lugu tõi näiteks ühe vanaproua saatuse, kes kui ühishüpoteegiga lisatagatise andja ei mõistnud, et pank annab laenajatele veel lisalaenu, ja kellele pank keeldub siiani laenu kohta infot andmast, kuigi ta vastutab võla eest solidaarselt. Nüüd on pensionär oma kodust ilma jäämas. Toome siia kõrvale näiteks ka ühe ettevõtja juhtumi, kes on käendajana samasuguse lepingu ohver.

Ettevõtja hakkas ühe äriühingu käendajaks, kes vastutab isikliku varaga. Nüüd sai ta teada, et tema kui käendaja peab maksma pangale üle 6000 euro, ja see ei selgunud isegi mitte täitemenetluse ajal, vaid alles siis, kui asi oli juba mõnda aega kohtus olnud. Siis sai ta alles hakata asja uurima ja vaidlustama. Oma advokaatide abiga selgitas ta välja, et pank on ise laenulepingu tingimusi rikkunud.

Laen oli antud äriühingule ühe kinnisvaraprojekti arendamiseks, kuid pank pidi selleks raha andma vaid teatud eeltingimustel. Pank ise rikkus enda seatud tingimusi, andes raha välja neid järgimata ja seades niimoodi ohtu käendaja. Tema ei oleks selliste tingimustega nõus olnud, kui keegi oleks vaevunud tema käest küsima. Ettevõtja nõuab praegu enda kui käendaja õigusi kohtus taga – kusjuures väga suure summa eest, mis nüüd tagantjärele võitlust pidades tuleb advokaatidele maksta.

Notari roll on tähtis

Tavainimese jaoks on see suhteliselt võimatu ülesanne. Rääkimata sellest, et enamik inimesi isegi ei tea, et neil on üldse õigust panga tüüplepingute tingimuste üle vaielda ja/või läbi rääkida.

Üks probleem on pangad ja nende tegevus. Näiteks eilses loos väitis Sampo panga esindaja, et nemad ei näe, et võlaõigusseadus käsiks anda laenu ja selle suuruse kohta infot ka lisatagatise andjale. Nad peavad vajalikuks teavitada lisatagatise andjat ainult väga üldiselt sellest, kas laenaja maksab korrektselt või mitte. Selle seaduse tõlgenduse kohta ootame selgitust justiitsministeeriumilt.

Oluline roll on ka notaritel, kelle juures ühishüpoteegi seadmise lepinguid kinnitatakse. Lisatagatise andja näeb tavaliselt lepingut alles seal, pealegi ei ole tal juriidilist haridust, et selle teksti üksikasjadest aru saada. Notari kohustus peaks olema käendajale tema õigused ja kohustused, riskid ja ohud selgeks teha. Notaril on võimalik lisada samasse lepingusse oma kirjalikud selgitused.

1. ettepanek asjade selgitamiseks oleks, et notarid kirjutaksid ka käendaja rolli kohta käivad punktid kirjalikult sinnasamasse esialgsesse lepingusse, millega käendaja oma vara tagatiseks annab.

Sama peaksid tegema ka pangad oma koostatavates lepingutes. Seal peaks selgelt ja ühemõtteliselt kirjas olema, mis on lisatagatise andja või käendaja õigused ja võimalused oma huve kaitsta. Sealhulgas näiteks täpsed tingimused ja viisid, kuidas teavitatakse käendajat probleemide ilmnemisest ja laenulepingu tingimuste rikkumisest. Samuti teave, kuidas käendaja saab astutud samme vaidlustada ning mis hetkel ja mis tingimustel pööratakse võlanõue käendaja vastu. Siis oleks ka temal asjade üle mingi kontroll.

2. paneme ette, et kohe ühishüpoteegi seadmise lepingut sõlmides tuleks sinna lisada ka laenuleping.

3. ettepanek oleks, et pangad kohustuksid käendajale või lisatagatise andjale, kes vastutab laenu eest solidaarselt oma varaga, sellesama laenu kohta rohkem infot andma.

Inimesed tunnevad pankade ja notarite vastu suurt usaldust. Nemad ei tohi seda kuritarvitada ja koostöös inimesi eksitada.